Kes arvab, et Eesti juhtiva prokuröri ülesanne on lajatada süüalusele paragrahviga nii kõvasti, et too oigab, eksib rängalt. Inimlikkus pole talle sugugi võõras. 14aastaga on Lavly Lepa (35) kontole kogunenud üle neljasaja jõustunud kohtuotsuse, kirjutab Arter.
Kas mäletate veel seda tunnet, kui 14 aastat tagasi esimest korda õigusemõistmise näitelavale astusite?
Usun, et kõigile on see olnud meeldejääv, ja kõik mõtlevad sellele väikese piinlikkustundega. Aga selliste kogemuste kaudu õpitaksegi.
Mäletan, kui legendaarne prokurör Hinge Brand, kel oli üle 40 aasta kogemust, ütles kunagi, et temal on rambipalavik endiselt alles. Arvan, et kohtusse minnes peabki olema rambipalavik. See tuleb kasuks: sa keskendud, kogud end, ja teiseks näitab see lugupidavat suhtumist kohtusse. Muidugi tekitavad rambipalavikku ka enne istungit ära joodud must kohv ja magamata ööd.
Kui palju tohite te töös emotsioone ligi lasta?
Emotsioone ei tohi lasta üle pea kasvada, aga kui hakkad seda tööd täiesti ilma emotsioonideta tegema, tuleb ära minna.
Prokuröre süüdistatakse tihti, miks on karistus nii väike. Kui räägin mehest, kelle paragrahvid on joobes sõit, turvavöö lahti, valesti valitud liikluskiirus, keelumärgi alt läbisõitmine ja selle tagajärjel noore inimese surma põhjustamine, siis millist karistust ta väärib? Karmi!
Aga võtame selle loo teisest küljest: noormees tuli koju, tahtis naisega rääkida. Nad elasid Lasnamäe korteris viiekesi, mistõttu naine ütles, et lähme välja. Läksid. Mees läks toasussidega. Ta oli enne jõudnud ära juua purgi džinni. Istusid autosse, sõitsid naabrite akende alt eemale, turvavööd kinni ei pannud, sõitsid keelumärgi alt läbi ja vale kiirusega kanali ääre peale.
Auto hakkas vajuma, sest oli värsket lund sadanud. Naine kukkus autost välja, auto kukkus talle peale ja ta sai hetkega surma. Kui kohtunik mehelt küsis, mis karistust ta ise arvab end väärivat, vastas mees, et te ei saa mulle karmimat karistust määrata kui see, et pean igal hommikul üles ärkama ja oma lapsele otsa vaatama. Kui nüüd küsida, mis karistust see inimene väärib, tuleb vastus hoopis teine.
Jah, äkki ei peakski karistama. Millega too juhtum lõppes?
See oli väga palju aastaid tagasi. Usun, et ta sai väga minimaalse karistuse. Ei mõistnud teda keegi vangi.
Kui sageli inimesena leiate, et surmanuhtlus võiks siiski olemas olla? Näiteks vägistajatele, pedofiilidele.
Kindlasti ma ei toeta surmanuhtlust. Jah, teie viidatud juhtumid on väga jõhkrad. Kuid riik peab olema nii tugev ja väärikas, et ta ei käitu selliste reeglite järgi, nagu kurjategija on käitunud.
Teie vastas on kohtupingis inimesed, keda enamik kardab, ja neil inimestel on sõpru, keda samuti tasub karta. Kui tihti teile kohtus kartus peale tuleb?
Tegelikult ei tule. Usun, et süüdistatavad annavad endale aru, et teeme oma tööd. Teiseks usun siiralt meie õigussüsteemi. Usun, et kõrge ametnikuna võin täitsa rahulikult olla kõigi süüdistatavatega vastamisi, sest riik on nii võimekas, et tagab mu turvalisuse.
Refereeritud artikli täisteksti lugege Arterist