Merle Palmiste, tõusiklik ja naiivne Rebekka sarjas “Kälimehed”, ei halvusta oma tegelast ega suhtu temasse üleolevalt. “Usun, et paljud vaatajad arvavad, et Rebekka on hästi rumal, täiesti tibi, täiesti mõttetu. Aga minule ta meeldib. Näitleja ei saa rolli teha suhtumisega, et mina, Merle Palmiste, olen tark naine ja ma mängin sellist rumalat naist. Mul ei ole Rebekka kohta ühtegi halba sõna öelda, ta on selline armas ja lõbus ning teda on hästi tore mängida, kirjutab ajakiri Nädal.

Kas sa ise oled saanud “Kälimehi” televiisorist vaadata?
Esimest osa kahjuks ei näinud, aga teist osa nägin korduses. Ema vaatab küll ja ütleb, et talle meeldis. Et nalja sai ja täiesti hea seriaal. Ma usaldan tema hinnangut, sest ta ütleb ikka päris ausalt.

Palju sa üldse jõuad televiisorit vaadata, sest töö teatris ei võimalda eriti õhtul teleri ees istuda?

Kui on palju tööd, siis ma vaatan televiisorit hästi vähe, ja kui mul on see vaba aeg, siis ma ei panegi teda üldse käima, sest siis ma jään vaatama ja see võtab palju aega. Mingil perioodil oli rohkem vaba aega ja siis tekkis mingi rütm, kuhu mahtusid ka saated ja sarjad. Näiteks teed koduasju ja siis tahad vahepeal ka puhata ja siis vaatad. Näiteks “Pahad tüdrukud” oli see sari, mida siis vaatasin. Televiisor on ju tegelikult tore kaaslane, kui oled palju kodus. Näiteks mu vanaema, kes saab kohe 86, ütleb, et “õhtul ärge mulle helistage”. Ma ei mäleta, mis sarjad need on, aga mingid on.

Aga ikkagi, mida vaatad?
Ophrat vaatan, mulle hästi meeldib. Ta küsib nii inimlikke ja huvitavaid küsimusi ja saavutab usaldusliku suhte oma külalistega.
Poirot’d vaatan ja Eesti sarju proovin vaadata, et näha, mida teised näitlejad teevad. Kui ise teed sarja, siis vaatad veel eriti teise pilguga.
Ja muidugi hommikul “Terevisiooni”. Vahva on see programm.

Sa tõused nii vara?!
Laps läheb kooli. Esimese plokiga ma ei ärka, vaatan kordust.

Mingil ajal oli Merlel harjumus, et hommikukohvi kõrvale luges internetist uudiseid. “Aga seal löövad ju kohe ette sellised uudised, et isa vägistas poja ja poeg tappis ema. Ja siis mõtled: mis ma selle infoga nüüd peale hakkan? Ja seda ka tundsin, et need uudised mõjuvad. Vahel mõtlesin, miks ma tujust ära olen või mingi äng on. Muidugi on äng, kui hommik algab selliste uudistega! Ma saan aru, et see müüb. See on igal pool nii, mitte ainult meil, ja ega ma ei virise, et oi kui nõme, aga vahel mõtlen, et kas pean selle vooluga kaasa minema, on mul seda nii väga vaja. See on inimese enda valik, et kõike ei pea vaatama. Võta raamat ja loe või mine ja kuula linnulaulu.”

Refereeritud artikli täisteksti loe ajakirjast Nädal