“Olen 75aastane ja võitlen vähiga. Kaheksa lapse pärast ma ei muretse, aga tahaksin kogu hingest ära näha, et Aivar lõpuks oma elu peale saab. Jämejalas ta sureb aeglaselt,” ohkab Helju Voitka raskelt.
“Istun üksi siin suures korteris ja mõtlen ööd ja päevad, kas jõuan Aivari koju oodata. Kõige valusam on teadmatus,” tunnistab Helju Õhtulehele. Ta tõdeb kurvalt, et on poja Jämejala psühhiaatriahaiglast kojusaamiseks teinud kõik, mis võimalik. Ta on kirjutanud avaldusi ja palvekirju ning helistanud arstidele. Ometi lasti Aivar koju käima vaid isa matusteks, ja sedagi kahe sanitari saatel. Peielaudagi teda ei lubatud. Leiti, et piisab, kui saab isaga kirstu juures hüvasti jätta.
“Aivar ütles mulle kord, et kui ta oleks tapnud inimese, siis ta vähemalt teaks, millal vabadusse pääseb. Praegu piinab teda teadmatus ja ajab närvi. Meie pere hinnangul on Aivar täiesti tavaline mees. Vaikne ja sõnakehv, kuid seda oli ta ka lapsepõlves. Arstid ütlevad, et välja saades läheks minu poeg kätte maksma. Kaks aastat tagasi oli ta kodus, käis üksi poes ja elas normaalset tavalise inimese elu, aga mõistagi kellelegi kallale ei tormanud,” tõdeb Helju.
Pärast 14 aastat metsas redutamist ja politseihaarangut paigutati Aivar Voitka Jämejalga ravile, kust ta terveks tunnistatuna mõne aja pärast siiski välja lasti.
Elanud mõnda aega oma ema korteris Tõrvas, kolis ta Viljandimaale Viiratsi valda kodutallu, kus tal tekkis tüli oma vennanaise emaga. “Too pesi parajasti põrandat ja virutas märja lapiga Aivarile piki küüru. No eks ta siis vihastaski ja lõi vastu. Rohkem polnud seal midagi, aga kohale kutsuti politsei ja hulluauto,” meenutab Helju.
Vabaduses sai Aivar elada vaid kaks aastat. Kinnises raviasutuses tiksub kuues aastaring.
Refereeritud artikli täisteksti loe Õhtulehest