“Naistest Olavi Ruitlase uues vapustavas romaanis kõneldakse ilmselt veel palju ja kaua. Miks ka mitte. Rõvenaiste kujutamise endise eesti meistrina tunnistan: selleks on ka põhjust! Naised suudavad üllatada igast asendist. Kuigi vahel ka soovimatusega asendit vahetada,” kirjutab Kaur Kender Delfi arvamusrubriigis.
“Kuid mind liigutas hinge põhjani Ruitlase maailma leebe kuid loomalik kannatlikkus. Mulle on muidugi väidetud, et tehniliselt mul pole hinge. Et see, mida ma nimetan hingeliigutuseks on vaid segu kergest pohmakast ja soovist inimlik näida. Aga ikkagi. Ruitlane sai mu kätte. Luuletaja pani mind ennast kuulama ja mõistma. Kuidas?”
“Oskust lausega mängida kasutab Ruitlane vilunult ja täpselt nagu Zorro mõõka ja viskenuge. Ja asjad lõigatakse lahti ja inimesed ja nende totrus on alasti ja sa naerad… naerad ja naerad. Mina ei tea, äkki mul pole (ülekantud tähenduses) ka südant, aga ma ei suutnud kaasa tunda Naisele selles romaanis. Sest see Naine oli täpselt nagu mina — südametu. Naljanumber.”
“Ja mind üllatas ja ehmatas see Luuletaja suur süda, see varjupaik, kus leidus koht nii paljudele lastele, naistele, inimestele, loomadele — kõigele, kogu maailmale. Ma olen nii tänulik, et mulle seda näidati. Nagu kerjus, kellele on näidatud suurt rikkust ja kingitud kuldraha. Kuigi mul ei saa seda suurt rikkust kunagi olema, aitab see üks kuldraha, Ruitlase “Naine”, ikkagi elada. Kuskil on soe, kuskil on hea, kuskil on keegi, kes hoolib ja hoiab. Mitte ainult Naisi. Ka Küla ja Alevit,” kirjutab Kaur Kender.
Refereeritud artikli täisteksti loe Delfist