Ukrainlanna Irina Mikerova tahtis saada kunstiõpetajaks, kuid inseneri- ja psühholoogiharidusega naisest on saanud hoopiski maailma üheks juhtivaks bioenergeetikuks peetava professor Vassili Gotši õpilane, kes tegeleb energiate korrastamisega.

Irina näeb inimese eeterkeha ja selles olevaid probleeme ning õpetab, et inimesel on kolm võimalust oma saatust õigesti elada: oma kehaga, oma kaastundega ning oma valiku ja mõistusega.  “Elu pakub kõigepealt kõige kergemat võimalust: õpi, loe, mõtle, tee endaga tööd. Kui inimene ei kasuta seda võimalust, pakutakse talle kaastunnet. Kui inimene saab aru, kuhu ta oma elu suunab, kui oskab olla oma elu dirigent, on ta kolmandal tasemel, kus saab ise oma elukäiku valida,” pajatab Irina.

Juba lapsena peeti Irat veidi imelikuks, sest ta teadis ette asju, mis juhtuvad mõne aja pärast. Kuidas ta seda teadis, ei osanud  tüdruk vastata. “Olin vist kuuendas või seitsmendas klassis, kui Eestit vapustas ränk õnnetus elektriraudteel. Paljud inimesed said vigastada, eriti hullusti aga esimeses kahes vagunis olnud reisijad. Mina koos sõbrannaga aga tavatsesime kojusõidul sõita ühe peatuse jagu elektrirongiga, tavaliselt sõitsime esimeses või teises vagunis. Sel päeval keeldusin aga kindlalt rongiga sõitmast ja teatasin sõbrannale, et seekord sõidame koju trolliga. Sisetunne ütles, et rongi peale ei tohi minna. Kui me oleksime läinud, siis … kes teab, kas me oleksime siin praegu rääkinud.”

Alles kohtumine Ukraina päritolu maailmakuulsa teadjamehe Gotšiga tegi Irinale selgeks temas peituvate võimete tõelise olemuse. Esoteerika vastu hakkas Irina tõsisemalt huvi tundma pärast noorima poja sündi, kes sai sünnitusel ajutrauma. Irina ei mallanud istuda käed rüpes, vaid hakkas lugema kõikvõimalikku kirjandust, mis õpetas iseendas peituvat jõudu kasutama ja olukorda mõistma. Bioenergeetikupraksist alustas Ira poolteist aastat pärast õpetajaga kohtumist. Selleks ajaks oli ta areng jõudnud tasemele, kus ta oli suuteline aitama mitte ainult iseennast, vaid ka teisi. Neid, kes tulevad otsima Irina juurest imet või imearsti, naine vastu ei võta. Irina jagab oma teadmisi loengutel. Näiteks on üks tema loengu teema olnud “Naine, mees, armastus ja tahe”.

“Meie närvilisus ja pidev stress on põhjustatud meheliku ja naiseliku proportsiooni nihkest. Naised kurdavad, et mehed ei oska armastusest rääkida. Mees ei peagi seda tegema, ta tegutseb, kuna tema armastus väljendub tegudes. Naine saab osa tegude tagajärgedest. Mehe harmoonia on liikumises ja edasipürgimises. Naise armastus on aga mehele energia, nagu aku, mis lükkab teda liikuma ja hoiab töös. Kui mees ei tunne naise armastust, jääb ta nõrgaks. Lahutavad sagedamini just majanduslikult edukad mehed, kel kodus armastusenergia allikas kokku kuivanud. Nad lihtsalt vajavad uut akut,” selgitab Irina.

Ta lisab, et naine on kui jumaliku naudingu anum, kes hingestab kooselu, annab mehele rõõmu ja jõudu. Kui naine meest vaid tagant sunnib, et kellelegi midagi tõestada, rikub ta tasakaalu ja tal tekivad naistehaigused. Naine ei peaks meest kohtlema ülalpidaja ja käskijana, vaid võrdväärse partnerina, kellega koos läbi elu minna. Teineteist tuleks oma rollide piires toetada. Praegu aga näib Irina meelest, et nii mehed kui ka naised ei suuda seda pealtnäha lihtsat tõde ellu rakendada, vaid on inimsuhteid sättinud ikka kas füüsilise või majandusliku sõltuvuse pinnale. Irina on arvamusel, et naised on õnnetud just seetõttu, et on kaugenenud oma tõelisest minast. “Neid, kes seda endale ei tunnista, ei saa aidata, kes aga on aru saanud, hakkavad otsima väljapääsu ja lahendust ning neid peab aitama,” kinnitab ta.

Inimeselt, kes tuleb Irina juurde oma murega, olgu tegu siis tervise- või suhteprobleemidega, küsib ta: mida te tahate? “Me räägime sellest, mis suuna ta elus valib, ja siis aitan tal selles suunas liikuda, kus ta ise edasi läheb. Kuid valik ja tahe muutuda peab olema inimesel endal. Muresid on igas vanuses inimestel, aga paraku on just naised need, kes julgevad seda rohkem tunnistada ja abi otsida. Inimesele peab näitama tema seisundit ja aitama teha valikut. Kellelegi pole lubatud teise inimese tahet muuta. Saan näidata, kuhu valik viib, aga otsuse teeb inimene ise,” kõneleb Irina.

Irina sõnul oskab ta näha inimest ümbritsevat peenmateriaalset keha ja seda ka mõtete abil energeetiliselt korrastada. Iga asi annab energiavoo, igal asjal on oma aura. Kui asi on rikutud, tõmbab see energiat. Kui üks paik on rikutud ja inimene tuleb sinna elama või puhkama, tõmbab see koht energiat. “Koht võib rikutud olla eelkõige mõtetest. Kui korteris on olnud tüli ja seal ropendati, siis ka halbadest sõnadest. Oma sõnadega me kas korrastame maailma või rikume seda,” selgitab Irina.

Et esemetes on talletunud endise omaniku-kandja energia, pole enam saladuseks. Irina ütlust mööda pole midagi halba, kui manalateele läinud inimese riideid kannavad võõrad inimesed, kes on tänulikud ja rõõmsad, et need riided annavad sooja ja päästavad külmast. Lahkunu rõivaid ei tohiks kanda aga sugulased.

“Minu juurde tuli naine, kes pidi mingi aja pärast minema operatsioonile. Ta tuli sooviga, et aitaksin korrastada ta energeetikat, siis ei tohiks tulla ka operatsioonijärgseid tüsistusi ja narkoosist väljatulek on kerge. Vaatasin teda ja näen, et tal on kaasas surnu energia, mis oli õlarätis. Kuid surnud inimese energia hakkab mõjutama ka terve oma, seepärast ei tohiks teha matustel pilte ega surnuaial süüa-juua. Küsisin siis, kelle õlarätti ta kannab. Selgus, et rinnavähi kätte surnud ema oma. Selle oli ta alati endale ümber võtnud, kui end halvasti tundis. Ise läks rinnavähi operatsioonile,” pajatab Irina tõestisündinud loo oma praktikast, mida tal on juba 16 aastat.

Inimesed toidavad haigusi oma negatiivsete mõtetega. “Me oleme nagu lilled peenras. Umbrohule mõeldes ja seda hävitada püüdes toidame seda oma tähelepanu ja energiaga, lilled, mida me püüame enda rõõmuks kasvatada, jäävad aga kängu. Pöörates tähelepanu aga lillele ehk iseendale, andes talle armastust ja hoolitsust, kasvame tugevaks ja suureks ning kängu jääb hoopis umbrohi,” kirjeldab Irina allegooriliselt olukorda, mis viib tervisehäireteni ja vajaduseni otsida abi ravitsejate või sensitiivide juurest.

Psühholoogiharidusega Irina ei väsi kinnitamast: “Ei saa ravida füüsilist keha, enne kui mõtlemine pole muutunud. Näiteks depressioon on raske haigus, mis seotud motivatsiooni ja elu mõttega. Paljud, kellel on kõik olemas, ei tea, mida elult tahta. Aga see on ka vaeste haigus, kes ei oska oma elu juhtida. Kõik on omavahel seotud. Kui inimene ei hoolitse oma tervise eest, hakkab energia kaduma. Kui peresuhted on halvad, mõjub see tervisele. Depressioon, apaatia, kroonilised haigused tulevad siis, kui füüsiline keha saab jõust tühjaks. Kui inimene ei oska selles olukorras ise oma elu parandada, on tal vaja kas psühhoterapeuti või bioenergia-terapeudi abi,” selgitab Irina.

Miks kimbutavad mõnda last kogu aeg kurgu-nina-kõrvahädad? Irina selgitab, et inimese energeetilisel teljel on kolm kitsaskohta ehk lüüsi. Kui üks nei
st on kinni, ei pääse energia liikuma ja osa kehast on energiavaeguses, osa kehast aga saab üleliigselt palju energiat. Üks nn kitsaskoht asub kurgupiirkonnas. “Vahel on vanemad hädas oma energilise lapsega, kes kogu aeg pärib ning tahab hästi palju jutustada. Teda keelates või mitte kuulates ja vastates paneb vanem selle lüüsi kinni ning last hakkavad kimbutama just pea piirkonnas asuvate organite tervisehädad. Aga haiget last on valmis ema või isa ikka kuulama ja tema vadistamist välja kannatama,” sõnab Irina.

Autor: Helo Talva