Kursi aladel elasid omal ajal “hull” krahv Manteuffel oma lennumasinatega ja tema värvikas sinivereline suguvõsa, nüüd tegutseb seal aga kirikuõpetaja proua Alikee Kubi (50), kunstnike Kursi koolkonnast rääkimata. Luteri preestri Sulev Sova kaunis kaasa Alikee ehitas äsja nõukogude ajal rusustunud barakist taas krahvinna Manteuffeli jahiloss, kirjutab ajakiri Naised.
Alikee nägi talvel oma suurehitust juhtides, ehitus-turustusfirmadega klaarides välja nagu võimukas Lapi nõid, ent nüüd on otsekui maitsekalt vormitud martsipanikook vaarikatega. Jahilossi kujundamisega andis jõuline daam enim tööd Kursi kunstikoolkonda kuuluvale Albert Gulkile, kes tegi jahilossi vitraažid, uste ja seinte maalingud. Naivistlikus stiilis joonistused-maalid kujundavad mõnusa stiilide eklektika, mille moodustab emanda enese valitud džungli- ja lilletapeetide, leidlike ja koduste värvigammade kooslus.
Kursi koolkonna (Albert Gulk, Peeter Allik, Ilmar Kruusamäe) olemasolu on mõjunud nii mõnelegi linnainimesele äratavalt. Eesti värskelt taastatud vabariigi alguses tundus mõeldamatu, et külades ollakse intellektuaalsed ja loovad – maal toodeti kartulit ja linnas kasvatati kultuuri. Kursi koolkond ilmus meie kultuurikaardile meenutama, et Eesti kultuur ei kosu üksnes Kuku klubis.
Jahihäärber paigas, mis kinnitab elu võimalikkust väljaspool linna, on tubadeks jaotatud aastaringi põhimõttel. Alikee on koos kunstnikega saavutanud helge, värvilise, natuke irreaalse keskkonna. Nagu on õigupoolest ebareaalne ju ka see, et seni pastoraadis elanud emand võtab kätte ja ehitab 12miljonilise unelmate maja.
Ka tema abikaasa Sulev pole oma käikude ja tegudega just kõige tavalisem preester – mehel on Vabadussõja monumendi taga tallis kaks hobust, Hans ja Normann, ning ta käib mõnikord nende seljas ratsa oma koguduse liikmeid külastamas.
Kogudus on väike ja küla tasane – tõsi, sinna on varjunud mitmed nimekad kunstiinimesed, seepärast kujutab kuuele inimesele tööd pakkuv Alikee endast kohaliku kogukonna tõelist leivaema.
Alikee, kelle viimaste kuude – õigupoolest isegi aastate pühendumine on tähendanud madinaid veetorude ja puidutarnijatega, nimetab ennast asjalikult ärinaiseks. “Mul on mitmesuguseid haridusi, aga eelkõige olen mina ärinaine,” kinnitab naine, kelle silmapaistvast vitaalsusest olulise osa moodustab tema põline Aafrika nimi. “Olen siinses pastoraadis oma poja Esra ja tütre Rebecca suureks kasvatanud. Olen veetnud mitmeid pühapäevi laste isaga kahekesi kirikus – tema saab kantslist segamatult mulle kõike vajalikku öelda ja mina ei saa vastu vaielda ning mina laulan üksinda a cappella kogu koori eest. Ajad on teatavasti sellised, et kogudus ju kuigi innukalt pühakodadesse ei kogune – veel,” mõtiskleb pastoriprouast mõisaemand. “Nüüd aga naudin ma seda, et saan valminud häärberis korraldada kontserte ja stiilipidusid, pulmasid ja juubeleid. Just äsja tähistasin ka iseenda 50aastaseks saamist rusudest tõstetud villas, millele uue elu andmine näib olevat minu elutöö.”
Selleks et administraatori ja öövahi palkade pealt kokku hoida, teeb proua oma lossis ise võimalikult palju töid. Tütar Rebecca õpib kokaks – eks emal ole olnud lootus temast lossi ülemkokk saada, ent ta kinnitab rahulikult, et selleks tüdruk loodud ei ole. Ema nendib leplikult, et keegi meist ei saagi nõuda, et lapsed lõpmatuseni käsku täidaksid ja meie unistusi pidi käituksid.
Autor: Kati Murdmaa
Refereeritud artikli täisteksti loe ajakirjast Naised