Näitlejanna Külli Reinumägi (36) tundis paar aastat tagasi, et pelgalt heaks näitlejaks olemisest ei piisa ning ainsaks väljundiks oma tulevikku kindlustada on riskida ja teha oma äri.

“Olin elus jõudnud faasi, kus ma mingil hetkel mõistsin, et kui ma jään imet ja meeletuid pakkumisi ootama, mis minu elu muudaks või paremaks teeks, siis ma võin ootama jäädagi, ühesõnaga, oli vaja tõuget,” selgitab rõõmsameelne Külli Reinumägi, kelle nägu pole võõras ühelegi teatri- ega televaatajale.

“Olen selleks juba küllalt vana, et mõista, midagi peab selleks ise tegema ning ette võtma, et sind märgataks, sest tegelikult on siiski olukord nii, et näitlejaid on kordades rohkem kui tööd, mida neile teatrites pakutakse.” Külli oli enda sõnul jõudnud arusaamani, et tegelikult pole vähimatki põhjust, selleks et keegi pakuks mis tahes rolli rohkem talle kui ükskõik millisele näitlejale. “Minu kõrval on kümme samal tasemel naisnäitlejat ning miks ma peaksin siis arvama, et just see kõige parem olen mina?”

Seega tekkis Küllil, kes varem oli 11 aastat teatris töötanud, idee endale ise tööd tekitada. “Mul oli algselt küll selles osas vastuolu, et kuidas siis ikkagi näitleja saab ise endale tööd tekitada ning millisel viisil see siis toimib?” Külli teadis, et elukutset ta vahetama ei hakka, aga samal ajal on tal tööd vaja. “Põhimõtted olid selged, esiteks oskan ma näitlejatööd ja teiseks, ei taha ma midagi muud teha ning nii viiski saatus mind kokku kursuseõega, kes oli juba mõnda aega teatrist ära ja tegeles just loomemajandusega.”

Iga algus on raske nagu ikka. Samas ütleb Külli naerdes, et temal on vähemalt üks kindel idee, see on teater. “Ma ei püüagi kunagi hakata tegelema ärialaselt valdkonnaga, mis mind ei köida või millest ma midagi ei tea.” Öeldes veendunult, et butiiki ega kohvikut ta pidama ei hakka.

Isikliku teatri alguse osas teab Külli, et teda aitas tegelikult vaid suur usk endasse. “Mu sõbrannal oli äriline kogemus, mul seda ei olnud, seega olen tänaseks õppinud temalt palju ja tulemuseks on meie ühine laps, vabakutseliste näitlejate ühenduse, kus saab endale ise tööd tekitada, see viis mind mõistmiseni, et saan ise hakkama küll.”

Külli ütleb kindlameelselt, et kui ise ei riski, siis ühel hetkel oma ideaalset pakkumist oodates, saadki aru, et oled pensionär valmis ja kõik on tegemata. “Meie tegime oma mittetulundusühingu nimega Loominguline Ühendus Oma Lava.”

Nüüdseks on Külli ja tema näitlejast sõbranna ja kolleegi Liia Kanemägi-Jõeranna firmal kaks suunda. “Üheks on teatrietendused ja avalikud etendused ning loomulikult pole see ammu saladus, et nendega ära ei ela, meil on mõlemal pere ja lapsed, mistõttu on kindel üks asi, me ei saa ainult õhku soojaks kütta, peame ise ka ära elama.” Seega  tuli teha midagi veel, nii võetigi teiseks suunaks otseses mõttes loomemajandus. Külli täpsustab: “Käime koolides ja lasteaedades anname väikesi etendusi ja räägime teatrist, muide see on pereemadele hea väljakutse, sest kodus oled juba kell viis, mitte nagu tavateatris, et lähed tööle siis, kui teised alles koju jõuavad.”

Autor: Dagmar Reinolt
Refereeritud artikli täisteksti loe ajakirjast Naised