50. eluaasta täitus armastatud näitlejannal Viire Valdmal augusti lõpus, aga juubelit tähistas ta suurelt hoopis sügisel, kui valmis ka tema esimene luuleraamat, kirjutab ajakiri Naised.

Mõne aja eest sai Viire trükikojast kätte oma esimese luulekogu “Liblika jäljed lumel,” ning luuleraamatule boonuseks juures ka audioraamat. Kahjuks ei ole luuletuste järel aastaarve. “Seda pole vaja, et keegi näpuga järge ajaks, mis ajal ma mida tundsin, ning järeldusi, et ahhaa, selle mehega elas ta siis ja tema tegi Viire nii nukraks,” põhjendab uhke autor naerdes. Meeste teemal jääb Viire endiselt veidi salapäraseks. Kuu tagasi kirjutati, et naine on kõrvuni armunud, aga selgusetuks jäi, kes see saladuslik uus mees tema elus on. “Loomulikult on mu elus keegi,” lausub Viire napilt. Lisab ainult, et eks pühapäevasel juubelipeol näevad inimesed ka tema salapärase uue kallima ära.

Mis tunne on juubelit tähistada?
Minu jaoks on see esimene juubel ja järgmine ongi 100. Just nüüd olen täis elujõudu. Olen varsti 30 aastat teatris töötanud ja arvan, et selline suur pidu on teatris pidamiseks igati sobilik. Sünnipäevi olen ikka igal aastal pidanud, eri moodi on neid tähistatud. Olen seda päeva tähistanud kalli inimesega metsas telkides. Olen kutsunud lähedasemaid sõpru ja sugulasi oma koju. Pidanud pidu Pirita jõekäärus. Nüüd arvan, et on õige aeg tähistada esimest juubelit kohe suurelt, siis on jälle pikalt muretu. Kõigepealt saavad kõik soovijad tulla vaatama toredat lasteetendust “Piparkoogimehike” kus kaasa löövad  Jaan Rekkor, Tõnu Kark, Tõnu Oja, Tõnu Aav, Maria Klenskaja ja mina. Ei tasu karta, me ei titeta, seda saavad vaadata huviga täiskasvanudki. Pärast on pidu kitsamale ringile. Kuigi arvestuse kohaselt tuleb kokku ikka oma 150 inimest.

Võib-olla tänu Su rollidele on Sind peetud kõvaks pidutsejaks. Kuidas muidu nende pidudega on?
Juba paar viimast aastat ei saa mind enam kergelt oma kodust välja meelitada. Varem võisin jah, iga kutsumise peale välja minna. Nüüd peab olema väga oluline põhjus. Tööalast suhtlemist on juba hästi palju, eelmine aasta oli eriti töine. Räägid laval, räägid kolleegidega, kodus laste ja lastelastega räägid. Olen hakanud seltskonda valima, ei taha enam oma aega raisata. Oluline on olla lähedastega, pühendada vaba aeg neile. Eilegi käisid lapsed siin, tegin tomatisuppi ja meil oli väga lõbus. Kõige rohkem naudin nüüd seda.

Kuidas lapselapsed Mark Samuel (6) ja Maria Theresa (1,5) on Su elu on muutnud?
Samuel ütleb, et ma olen kõige parem vanaema. Aga ma ei ole ju selles mõttes hea vanaema, et istun kogu aeg kodus, koon ja tegelen ainult nendega. Vahel istun küll kodus, koon ka, aga ma ei ole nende jaoks kogu aeg olemas. Samuel tahab väga minuga olla. Tal on siin oma ratas, mänguväljak, sõbrad. Käime Samueliga Nõmme ujulas trennis. Samueli õde Theresa ei saanud kahjuks kohta  vennaga ühte lasteaeda, tänu sellele segasele olukorrale, mis meie vabariigis valitseb. Olen käinud temaga kaasas lasteaias, et pisike kohaneks. Maria teab, et tänu minu tööle ei saa minuga alati arvestada, aga nii palju kui võimalik ikka.

Tungi peansionile jääda ja ainult vanaema ametit üle võtta veel ei ole?
Ma isegi natuke kardan seda aega. Tänapäeval tuleb olla väga tänulik juba selle eest, kui sul on töökoht. Eriti veel selline töö ja sellises seltskonnas nagu minul. Näitlejaamet on mulle südamelähedane. Pärast lavakat olin 14 aastat Vanalinnastuudios. Kui ootasin Mariat, mees oli nooremal kursusel, siis oli minul huvi jääda Tallinnasse. Mati Unt kutsus mind Draamateatrisse. Jüri Krjukov julgustas mind siia tulema. Andrus Vaarik jälle ütles, et Draamateater on staariteater ja mul läheb raskeks. Ei toimu siin teatris mingit staaritsemist, kõik on omaette toredad ja suured isiksused. Kuna mina olin Mati Undi poolt kutsutud ja mängisin alguses peamiselt tema lavastustes, siis olin nagu vanajumala selja taga. See oli minu jaoks privileeg. Teatriintriige, millest on räägitud, minu meelest meil ei ole. Mina ei ole küll nendega kokku puutunud. Kõik on ääretult sõbralikud ja seda eriti viimasel ajal, kui Rein Oja meile tuli. Kõik on paigas, toimib väga hästi. Maja on ilus juugendpärl. Hästi helge on olla koridorides, treppidel, proovides, laval. Tunnen, et olen trupis omade hulgas. Kui kell 11 algab proov ja ma lähen varem, et kellegagi lobiseda, siis ega kohvikus ole vahet, kelle lauda istun, kõigiga on tore juttu ajada.

Keda jääd nendest, keda enam meie hulgas ei ole, kõige rohkem igatsema?
Lavaka ajal oli rebastepidu, kuhu ka Krjukov ja Kibuspuu tulid uudistama mind kui ilmaimet, et kes see julge, pikk plika on. Me saime kohe erilise klapi. Lisaks etendustele oleme teinud kaks filmi koos. Nemad näitlejatest ja kindlasti Mati Unt lavastajatest on need, kellele ma Metsakalmistule minnes alati küünla viin. Nendest tunnen ma väga suurt puudust, eriti Mati vaimsusest. See on ikka suur asi, kui on lavastaja, kes sinuga tegeleb. Ma ilmselt ei saa veel praegugi sellest kaotusest tõeliselt aru.
Viisteist aastat on mul juba varsti ajast, mis Draamateatrisse tulin. Minu jaoks läheb aga aeg selles elus liiga kiiresti.

Kuidas Sa ennast pähe tikkuvatest muremõtetest vabastad?
Vahel olen tabanud ennast soovimas, et miski ei rikuks minu praeguseks saavutatud rahulolu ära. Et jätkuks niipalju oskust elada ja säiliksid väärtuslikud suhted. Mina 50aastasena olen optimistlik. Ma pole kunagi olnud nii rahul ja õnnelik. Ma ei tegele ei joogaga ega meditatsioonidega. Aga ma usun sellesse, et mõttel on tohutu jõud. Kas või sellega, et enda ellu head soovid. Minu üks muremõtteid on see, et äkki ma jään haigeks ja jään teistele jalgu. Seda ma ei tahaks. Õnneks ma pole aastaid haige olnud. Juba selle pärast, et mul pole selleks lihtsalt aega.

Refereeritud artikli täisteksti loe ajakirjast Naised