Eesti selle aasta parimal meesnäitlejal Ago Andersonil on puhkus. Eile pidas pere sõpradega väikest puukuuri avamise pidu ja täna tõusid Ago, Aigi ja Arabella alles siis, kui mõni mees juba tööpäeva lõpetama hakkas. Kiire salat spagettidest, oliividest ja tomatitest, mille Aigi kella kolme paiku aias serveerib, on seega neile kergeks hommikusöögik, kirjutab ajakiri Pere&Kodu.

Ümberringi kestab töine kesknädal, kuid selles aias siin voolab laisk pühapäev, paks nagu mesi.

Väike arvutuskäik
“Ja kindlasti tuleb salati sisse spinatit panna,” õpetab Aigi spagette taldrikutele jaotades. “Mina panin spinati sel aastal endale aeda maha ka. Imemaitsev!”
“On ka või?” Ago hääles kõlab kerge kahtlus spinati maitseomaduste suhtes. Aga võib-olla ei kõla ka, sest Agost ei pruugi alati aru saada, kas ta teeb vigurit või ei. Võtkem näiteks lihtne küsimus: “Ago, kui vana sa oled?”
Ago vaikib.
Aigi: “Ago ei tea, küsi minu käest! Ago on 38.”
Ago (selge imestus näol): “Ei ole!”
Aigi: “Jaa, said 38.”
Ago (veel rohkem hämmastunult): “Aga mul oli sel aastal juubel ju!”
Aigi (naerdes): “Mis juubel sul oli?”
Ago: “39. juubel oli!”
Aigi: “Sel kevadel keegi veel kuskilt ajakirjast helistas ja Ago parandas hiljem artiklis oma vanuse valeks, et ei, ta on 39.”
Ago (nõutult): “Hm… kui vana ma siis õieti olen?”
Aigi: “38.”
Ago: “Nojah… tegelikult saan ma selle ju sünniaasta järgi välja arvutada, sest seda ma tean. (Arvutab natuke.) Ja teine igavikuline teema on meil see, kui suur on minu ja õe vanusevahe. Seda me arvutame iga aasta ja jätame seejärel eluks ajaks meelde.”
Arabella seevastu ei kuluta ainsatki sõna, et oma vanust kuulutada. Tüdruk tõstab lihtsalt parema käe kahe sõrmega püsti nagu Winston Churchill Teise maailmasõja päevil. Augustis saab Arabella kolmeseks.
Ja Aigi on Agost täpselt kaheksa aastat noorem.
Nii lihtne see ongi.

Pastakummardajate pere
Kui Ago (kel on muu hulgas 3. kategooria ketraja paberid Sindi kutsekoolist) ja Aigi (kes oli kolm aastat tagasi Rakvere teatris inspitsient) olid alles üsna natuke aega tuttavad olnud, läksid nad kord toidupoodi.

Teatavasti on kõige kehvem variant minna poodi tühja kõhuga ja ilma plaanita. Siis tahad kõike! Ja midagi ei oska valida! Lõpuks otsustati pastat teha. Aga pastariiul on pikk ja valida ikka ei oska. “Seisame siis seal riiuli ees ja äkki näen silmanurgast, kuidas Aigi teeb sügava kummarduse,” pajatab Ago. “Igaks juhuks, mine sa tea, tegin ka. Aga hing jäi kripeldama. Paar päeva hiljem küsisin, et ta kummardas seal poes pastale… et väga põnev, aga miks ta seda ikkagi tegi?”

Selle peale vastas Aigi, et tema lihtsalt vaatas, kas tal on kingapeal ikka korralikult kinni või on kogemata lahti tulnud.
“No aga mina olin teinud juba pastale kummarduse,” jätkab Ago, “ja kui siis järgmine kord poes sama riiuli ette sattusime, kummardasin jälle. Aigi tuli kohe kaasa. Ja nüüd ongi meil peretraditsioon, et kui koos poes käime, siis teeme alati pastariiuli ees kummarduse. Küllap turvamehed mõtlevad meid nähes: ahaa, näe, pastakummardajad tulevad jälle!”

Arabellal on suvekleidikese õlapeal lahti rebenenud ja isa pakub, et paneb selle teibiga kinni. Ema arvab, et pildistamise puhul võiks ju kostüümi vahetada. Paneks mõne teise kleidi? Vanemad elavnevad.
Ago (retooriliselt): “Millist kleiti sa tahad, Arabella?”
Arabella ei adu veel, kuhu isa sihib.
Ago tõstab käed ja teeb paar 2/4 taktimõõdus plaksu.
Arabella taipab, tema kulmud lendavad vaimustusest kõrgele ja ta jookseb tuppa kleiti vahetama.
Kui ta taas õue astub, on tal seljas midagi taevalikku. See on roosa, mustade täppidega ja satsivahus flamenkokleit. Ago õde hiljuti Hispaaniast tõi. Arabella kõpsutab samas stiilis roosade ja mustatäpiliste flamenkotantsu-kingadega vastu maad. Olé!
Aigi: “Neid kingi märkavad isegi väikesed poisid, kes muidu tüdrukute välimust ei näe. Ja kus siis vaatavad teatrimajas Arabellale järele!”
Ago: “Nojah, need on ju nagu Miki-Hiire pruudi kingad.”

Ja teeb õnnelikuks
Teine traditsioon on neil veel: pühapäeviti nad kodus tööd ei tee. Kus sa sellega – pühapäeviti paneb Ago mängima sellesama Apelsini plaadi ja siis tantsivad nad valssi. Sest ilma valsita pole seda päris pühapäeva-tunnet. Pealegi teavad nad suurepäraselt, et üks korralik valss teeb terveks nädalaks tuju heaks.

Kuid täna on kolmapäev ja täna täidab nende aeda 1980. aastate karismaatilise vene rokkari Viktor Tsoi hääl. “Mama anarhia, papa stakan portveina…” laulab see noorelt hukkunud vabadusesümbol. Ka Agos on kõvasti vabaduseiha ja protestivaimu. “Ago anarhism sobib mulle,” tunnustab Aigi. “Tänu temale tulin ma raamidest välja, olen oma tegudes ja mõtlemises vabam. Ja ta on väga hea inimene.” Ago jälle kiidab Aigi rõõmsat olekut: “Ta naerab ju nii kaasakiskuvalt!” Aigi möönab, et tema naeruhäält pandi tähele juba Rakveres. Ikka juhtus, et kolleegid ütlesid pärast mõnd etendust: noh, Aigi, oli kuulda, et sina olid ka täna saalis!

Aga muidu on nad erinevat tüüpi. Aigi sõnul nagu öö ja päev. Küllap on neil omajagu teravaid nukke, mida kooselu ümaramaks lihvib. “Jah, meie kooskasvamine on olnud väga keeruline ja nõudnud barjääride ületamist,” ütleb Aigi. “Õnneks on Ago rahulik mees.”  Kooskasvamise juurde käib vältimatult ka omaette oleku aeg. Kui Aigi pererutiinist pääseda tahab, pakub kõige kiiremat vaheldust aed. Aigi on pärit majaomanike perest ja ema on kasvatanud temast “väga tugeva rohija”. Peenarde vahel tulevad naisele ilusad mõtted pähe ning hea energia pääseb sõrmede ja taimede kokkupuutest voolama. Ja kui Aigi on paar tundi spinateid, spargelkapsast ja lehtpeeti (kolme sorti), lollo rosso salatit, rukolat ja kressi, lillkapsast ja punast peasalatit, kaalikat ja nuikapsast rohinud, läheb ta tuppa tagasi ja on jälle palju parem ema.

Kes kasvatab keda?
“Millegipärast arvavad inimesed, et nad kasvatavad lapsi, aga tegelikult on ju vastupidi,” arutleb Ago. “Laps ütleb kohe su egole, et see ei tähenda midagi – nüüd on siin veel keegi, kes on palju tähtsam kui sinu ego. Keegi, kes sõltub sinust, aga kelle pilli järgi sina tantsid.”
Mis piiridesse puutub, siis selle tunnistab Ago keeruliseks teemaks. “Mina ei pane lapsele mingeid piire, Aigi proovib panna,” jagab ta. “Ma arvan, et Aigil on õigus, ja minul on ka õigus. Midagi peaks, jah, panema, aga ma ise ei ole kunagi reegleid ega kasvatamist sallinud. Ja minu poolt seda kasvatamist ilmselt ei tule ka.”

Autor: Krista Kivisalu
Refereeritud artikli täisteksti loe ajakirjast Pere&Kodu