Nõidkapten neetud laeval, kummitused, salaviinategijad, libaarheoloogid – sellise ohtliku seltskonnaga kohtuvad lapsed Reeli Reinausi raamatutes. Mitmel lastekirjanduse konkursil auhindu ja viimasel noorsooromaani võistlusel esimese koha pälvinud Reeli Reinausile (32) meeldib seigelda: nii päriselus, muistendi- ja muinasjutumaailmas kui ka oma raamatutes, kirjutab ajakiri Pere & Kodu.
Mil viisil siis suunata nelja-viieaastasi tüdrukuid printsessimaailmast veidi mitmekülgsemasse maailma?
Arvan, et nii poiste kui ka tüdrukute puhul tuleb arendada soolist identiteeti, et tüdrukud oskaksid kunagi käituda naistena ja poisid meestena. Ent soo-omast käitumist rõhutades ei tohiks tekitada olukorda, kus mõlemat sugupoolt kasvatatakse ainult oma maailmas hakkama saavaks ja teistes töödes abituks. Näiteks mina tahaksin küll, et koolis tööõpetuse tunnis õpiks minu tütar auku seina puurima. Las kannab roosat, kui tahab, aga kui on vaja rattakummi pumbata või lehmale heina ette anda, siis võiks ikka ise hakkama saada.
Kui palju sa ise püüad kirjanikuna oma last suunata?
Ma ei arva, et kirjaniku laps peaks olema humanitaar. Ranelile meeldib väga loodus. Ta teab loodusest ja loomadest sageli rohkemgi kui keskmine suur inimene. Mul jäi suu lahti, kui me käisime Soomes meremaailmas ja ta rääkis, et merihobukesel isa n-ö sünnitab ja kasvatab poegi. Ma ei uskunud teda, aga siis lugesin seina pealt, et nii ongi. Ranelil oli see varasemast meeles. Või näiteks ükskord hommikul pesi ta hambaid ja nagu muuseas nimetas kõige suurema meritähe mõõtmed ja muidki fakte. Mul ei jäänud muud üle kui imestada, kui hariv vestlus hambapesu ajal!
Töö kõrvalt oled leidnud mahti end proovile panna nii kirjanikuna kui ka noorteadlasena. Kumba rohkem naudid?
Teadustöö nõuab rohkem pingutust. Raamatud sünnivad suuresti peast, teadustekste nii luua ei saa. Folklooriuurijana on mul jäänud sihikule teatud teemad. Näiteks tegin hiljuti ettekande veebibeebidest. Samuti olen uurinud Perekooli portaalis levivat pärimust. Alustasin sellega, kui olin ise viimaseid kuid rase. Siis puutusin Perekooliga kokku ja imestasin, kui palju lollust ja sõimu seal on, a? la “ärge mölisege” ja “pange ennast põlema”. Lisaks info hankimisele käivad paljud emad ja rasedad seal päevapingeid välja elamas või niisama suhtlemas. Veebibeebi oli mõnes mõttes analoogne nähtus. Koos esimese veebibeebi ema blogikannetega ilmus palju artikleid rasedusest ja sünnitusest, mis kandsid tulevasi emasid ja ka lugejaid naeruvääristavaid pealkirju, näiteks “Lapsed võtavad mõistuse”, “Tere, kanad, kuidas tibud elavad?”, “Sünnita, naine, sünnita”. See on valehäbi: ajakirjanikud ei julge kirjutada artikleid inimeselt inimesele, vaid panevad koomilise pealkirja, mis neid justkui rehabiliteerib. Ma saan aru, et Delfi naisteleht pole just väga elitaarne lugemine, ent kui on soov rasedusega seotud infot jagada, võiks seda teha vähem alandaval ja naeruvääristaval moel.
Refereeritud artikli täisteksti loe ajakirjast Pere&Kodu