Nõidkapten neetud laeval, kummitused, salaviinategijad, libaarheoloogid – sellise ohtliku seltskonnaga kohtuvad lapsed Reeli Reinausi raamatutes. Mitmel lastekirjanduse konkursil auhindu ja viimasel noorsooromaani võistlusel esimese koha pälvinud Reeli Reinausile (32) meeldib seigelda: nii päriselus, muistendi- ja muinasjutumaailmas kui ka oma raamatutes, kirjutab ajakiri Pere & Kodu.
Tundub, nagu oleks viimastel aastatel eesti naiste seas levinud tendents pärast emaks saamist sulg haarata ja lastele raamatuid kirjutama hakata. Teie aga olete oma raamatute sihtrühmaga Raneli vanusest pisut ees.
Oma lapsele ma seni kirjutanud pole. Soovin, et mul endal oleks põnev. Aga nüüd, kui Raneli hakkab seitsmeaastaseks saama, mõtlesin välja raamatu kooli minevatest lastest. Ma juba tegelikult tundsin natuke süüd, et ei ole ühtegi raamatut temaga isegi mitte kaudselt seostanud.
Kui ütlete, et kirjutate raamatuid, mis endale meeldiksid, miks te siis täiskasvanutele ei kirjuta?
Oma esimese raamatu kirjutasin täiskasvanutele, aga siis juhtus nii, et järgmised said lastele. Mulle on tundunud alati naljakas, kui lastekirjanikud ütlevad, et lastele on palju raskem kirjutada. Mis seal rasket on? Lapsel ei ole selliseid ootusi nagu suurel. Ta tahab lihtsat ja arusaadavat süžeed, omasuguseid tegelasi ja natuke seiklust. Lasteraamatutesse ei pea panema filosoofilisi või eksistentsialistlikke mõtteid. Kirjutan juba teist aastat raamatut täiskasvanutele ja ikka ei ole sellega rahul.
Mida Raneli teie raamatutest arvab?
“Mõistatust lossivaremetes” lugesin ma talle ette. Kui küsisin, kas see tundub talle huvitav – raamat on suunatud kümnestele ja natuke vanematele –, leidis ta, et on küll, ja käskis kirjutada uue raamatu, kus ka libahundid tegutseksid. Ma ei tahaks, et ta “Nõidkapteni needust” enne kümneaastaseks saamist loeks, sest seal leidub verd, tapmisi ja muud sellist. Kui ta vaatas “Saladusliku päeviku” pilte, teatas ta, et see on nii õudne, et õhtujutuks ei sobi. “Musta varest” kavatsen ta eest varjata. (Naerab.)
Kui palju te saate raamatutele ainest laste igapäevaelu vaatlemisest?
Vähe. Võimalik, et ma pigem jäljendan alateadlikult teisi raamatuid. Mulle endale meeldisid kõige rohkem Lindgreni Blomkvisti lood. Nende tegelased puutusid kokku ohtlike asjadega, tegelaste seas leidus ka mõrvareid ja kurikaelu, kuid samas oli see kerge ja mõnus lugemine. Ise püüan kirjutada raamatuid, mida oleksin lapsena tahtnud lugeda. Muidugi meeldisid mullegi väiksena seikluslikud lood ja tegevused, meeldivad praegugi. Näiteks plaanin Otepää seiklusparki minna.
Mis lood ja tegelased köitsid teid kõige rohkem rahvaluules?
Ikka nõiad ja kummitused, sellised natuke kurjad ja üleloomulikud tegelased. Ka Ranelile meeldib mängida kurje tegelasi, näiteks nõida. Ta kurtis pettunult, et jõulunäidendis mängisid poisid ägedaid karusid ja linde, tüdrukud aga lumehelbekesi. Raneli teatas, et tema tahab olla tuisune lumehelves, mis ilmselt tähendas tema keeles natuke asjalikumat tegelast, kui seda on pilves hõljuvad leebed helbekesed. Kui lõpuks juhtus, et üks poiss ei õppinud teksti korralikult pähe ja Raneli sai tema asemel Une-Matiks, oli ta väga rõõmus. Lumehelvestel ja printsessidel ei ole ju erilist iseloomu. Ka muinasjuttudes on printsessid lükata-tõmmata, näiteks saadetakse nad surema metsa, kus päkapikud ja printsid nad päästavad. Platooniline headus pole kunagi põnev. Mitte keegi ei ole ju ainult üdini hea.
Refereeritud artikli täisteksti loe ajakirjast Pere & Kodu