Riina Suhotskaja (39) ema on saarlane, isa soontes voolab nii vene kui ka ukraina verd. Riina vanemad on abielus olnud 47 aastat. Riina venna viis veri aga juba aastate eest Venemaale elama. Riina isa sõitis aastaid kaubalaeval ja ema oli lasteaias kokk. Isa mängib akordioni ja ema laulab kenasti. Riina mäletab lapsepõlvest, et sünnipäevadel oli alati suur tants ja trall. “Minust on muusikasoon kuidagi välja jäänud,” kehitab ta õlgu. “Võib-olla on mu lapsel see olemas?”
Riina meenutab, et tema vanematel polnud erilist spordihuvi, kuigi isa oli kiire jooksja ja võitis hiljem oma teismelist sportlasest tütartki. Vene vanaema tahtis pojatütrele hoopis klaverit osta, aga väike Riina ajas sõrad vastu. “Ma ei tahtnud klaverit klimberdada, vaid õues mängida. Ma polnud üldse toalaps. Olen eluaeg olnud õudne kraade, kleite ei tahtnud kanda. Tulin koju, üks põlvik lontis ja tasku ripnemas. Ema oli pahane ja isa nõudis, et ma kleite kannaksin. Mina olin solvunud, sest ei saanud ju kleidiga puu otsa ronida.”
Riina unistas baleriiniks saamisest, kuid ei paindunud eriti – oli enda sõnul nagu puunukk. Kui pärast Moskvas toimunud olümpiavõistlusi tuli Tallinna 43. keskkooli kehalise kasvatuse tundidesse kergejõustikutreener ja kutsus lapsi sporti tegema, lubas Riina trenni minna ainult sel juhul, kui temast saab olümpiavõitja. Kergejõustikuga tegeles Riina tervelt 16 aastat. Olümpiavõitjaks ta ei saanud, küll aga tuli tüdruk mitmel korral Eesti meistriks 100 meetri jooksus ning võitis korduvalt ka teistel distantsidel.
Pärast keskkooli tundus ainumõeldav minna Tallinna Pedagoogilisse Instituuti kehakultuuri õppima. Ülikoolis sai tutvuda eri spordialadega, kohustuslikus korras tuli ka võimlemist proovida. Esimest korda võttis Riina aeroobikatrennist osa kolmikhüppaja Virge Naerise õhutusel Gea Simsoni juures. “Nii raske on see aeroobika,” arvas ta toona, olles ise tippsportlane. “Mina aeroobikasse ei lähe, mulle üldse ei meeldi. Need jalavibutused on hirmus rasked!”
Aga juhtus, et 1994. aastal, kui Kristiine spordihalli aeroobikatreener haigestus, visati noor tudeng Riina tulle ja saadeti proffi asendama. Teele saatsid teda kursusevenna sõnad: “Mine-mine! Ma vaatasin võimlemistunnis, sul tuli jumala hästi välja.” Pärast elu esimese aeroobikatunni läbiviimist palus tüdruk sõpru välisreisidelt kaasa tuua Jane Fonda aeroobikavideosid ning õppis nendelt lisa.
Kas oli muusika see, mis Riinale aeroobika juures meeldis, või mängis rolli tantsuarmastus, igal juhul asendus vastumeelsus peagi innu ja huviga. Võimatuna näivale omaenda aeroobikavideo unistusele andis hoogu Florence Griffith-Joyner. Naine, kelle nimel on siiani 100 m maailmarekord, joostud 1988. aastal, ning kes pärast tippspordist loobumist andis välja oma aeroobikavideo. “Kui julged suurelt unistada, lähevad unistused ka täide,” kommenteerib Riina oma aeroobikavideo valmimist 1996. aastal, kui ta veel algaja treener oli.
Nüüdseks on Riina aeroobikaga tegelenud juba 16 aastat. Riina naerab, et tal käib elu 16aastaste tsüklite kaupa, ehk oleks praegu aeg spordiala vahetada.
Nüüd plaanib värske ema ja treener koostada video sünnitusjärgse treeningukavaga: “Treening annab naistele usku enesesse. Üle pingutada sel õrnal perioodil kindlasti ei tohi, kuid mõned harjutused aitavad kehal paremini taastuda.” Riina tunneb, et ka tema enese vaim ja keha tahavad juba tegutseda.
Refereeritud artikli täisteksti loe ajakirjast Tervis Pluss