Lauljatar Siiri Sisask (42) tunnistab, et pärast tööd Riigikogus on ta teadlikult välisilmast irdunud. Kolm aastat ei kuulanud ta raadiot ega lugenud lehti. Ta lõi oma tõekspidamiste ja väärtuste kogumiga väikese maailma, kus tunneb end turvalisemalt kui eales varem.

“Olen loominguinimese elu elanud, muusikaga tegelenud. Ja ma käin sealt maal võimalikult vähe väljas. Olen täitsa irdunud,” räägib Siiri, kes elab oma 21aastase pojaga Raplamaal talus Kroonikale.

“No nüüd juba olen hakanud jälle raadiot kuulama, aga vahepeal ei kuulanud kolm aastat, ei lugenud ka ajalehti ega vaadanud telerit.”

“Minu filosoofia on iseendaga võimalikult kaugele jõuda – oma sisimas. Võib-olla see lõpeb täieliku krahhiga, ma kaotan näiteks üldse mälu, aga minu meelest see olekski jube tore! Jõuda selles ilmas mingisuguse püha lihtsameelsuseni. Mida muud sa veel tahad, kui olla enne surma täielikult puhastunud? Täisti. Selle maailma maha jätnud.”

Siiri leiab ka, et inimeste palve püstitus on tihti vale. “Et kui sa palvetad või kasvõi mõtled selle peale, et annaks Jumal, et mu lapsega midagi ei juhtuks. No näiteks. Teine variant on palvetada selle eest, et mul ei oleks sellist hirmu oma lapse kaotamise ees – see juba iseenesest toob sulle teise oleku. Ei pea elus kõike-kõiki kartma. Suured pinged sellepärast tekivadki.”

“Jah, muidugi, heaoluühiskond loob ka pideva konkurentsitunde. Kui sul ei ole seda, teist või kolmandat asja, siis sa nagu ei olegi keegi. Ja siis on hirm selle ees, et sa pead need standardid saama. Tegelikult on inimeseks olemine hoopis midagi muud. See sisemine ilu on hoopis midagi muud.”

“Mul on väga hea elada – sest ma elan niimoodi, nagu mulle meeldib. Ma teen asju, mis mulle meeldivad. Ma hea meelega püsin selles oma loodud maailmas, kus olen nüüd saanud olla. Mul on hea ja rahulik ja see, mida ma soovin või teen, on küllaltki kooskõlas mu mõtetega – see ongi oma turvatunne. Ja mis veel peaks olema ilmas ja elus olemiseks, kui et sa lood endale sellise hea olemise?”


Refereeritud artikli täisteksti loe ajakirjast Kroonika