Olin kümneaastane, kui mu toonane sõbranna-klassiõde rääkis, kuidas kelgumäelt koju minnes läbi kitsa võsariba minnes üks mees ta kelgu peale pikali lõi ning vägistada üritas, kirjutab Naistelehe peatoimetaja Signe Lahtein Nipiraamatu juhtkirjas.

“Olgu taevas tänatud nõukogudeaegsete tõmblukkude eest, mis aina kinni kiilusid! Tüüp kaotas kannatuse ja sõbranna sai jooksu. Maha jäänud kelgu kohta valetas kodus emale, et see läks mäel katki,” kirjutab Signe.

“Tund hiljem seisime kahekesi politseikorrapidaja ees. Tema auks tuleb öelda, et ta ei naernud kahe algklassiplika juttu välja, vaid küsis ja kuulas tähelepanelikult. Et elasime väikeses linnas, oskas mu sõbranna öelda isegi tolle mehe nime…,” ütleb Signe ja lisab, et kahjuks sinnapaika see asi siiski jäi. Politsei ei võtnud midagi ette, kuna täiskasvanud asjast ei teadnud ja lastega koos jaoskonnas polnud.

“Sinnapaika asi siiski jäigi. Täna elab see mees samas linnas ja kasvatab juba oma lapsi. Ja oma vanematele sõbranna sellest asjast minu teada midagi ei rääkinudki. Miks, ma ei tea.”

Nüüd Nipiraamatule analoogset lugu tehes tuli Signele vana sündmus uuesti meelde. “Tänase Nipiraamatu probleemlugu lugedes tuli mulle see sündmus taas meelde ja hinge puges küsimus: kuidas oleks asjad läinud, kui ta oleks siiski vanematele rääkinud? Ma pole seni ilmselt isegi selle peale tulnud, et võiks olla rohkem kui üks variant – vanem ju loomulikult kaitseb oma last. Aga nagu Anu Baumi jutust selgub, on võimalusi siiski rohkem. Et vahel vanemad ei julge mingeid samme oma lapse ahistaja karistamiseks ette võtta. Või lihtsalt ei usu last.”

“Mulle on see mõistmatu. Kas või juba väikegi vihje lapse sellisele kiusamisele peaks iga ema minu meelest sundima kõik muu sinnapaika jätma ja asja välja uurima! Ning keda siis süüdistada? Ainult ennast. Kuidas aga elab ema edasi teadmisega, et tema tegevusetus rikkus ta lapse elu? See on võrrand, millele positiivset lahendust pole minu meelest olemas,” kirjutab Signe ning paneb kõigile südamele: “Palun kuulake oma last!”

Gossip.ee toimetuses jõudsime mõttele: Kunagi pole hilja pedofiili takistada või välja anda või vähemalt teisi hoiatada! Nagu ise ütlesite: väike küla, inimesed tunnevad üksteist… Kindlasti te ei taha elada teadmisega, et see mees, kelle nime ja elukohta te teate, võib väga vabalt ka täna sealkandis lapsi vägistada või üritada vägistada ning ka oma lapsi ahistada. Mis siis, et aastad on möödas – kas poleks mõistlik sellest mehest kohalikke sotsiaaltöötajaid ja kohalikku politseid teavitada ning oma sõbranna vana lugu neile ära rääkida. Võimalik, et päästaksite sellega mitme lapse süütuse.

Armas lugeja, mida teie arvate, kuidas peaks käituma?