20. juulil avaldas Eesti Päevalehe peatoimetaja Lea Larin oma väljaandes analüüsi pealkirjaga „Kuuldused ajalehtede kadumisest on ennatlikud“. Lühidalt kokku võttes on tema probleem lihtne: „Kui paberlehtede tiraaž väheneb…, siis ajalehtede internetiväljaannete lugejate hulk aina suureneb… Üha rohkem kostab sõnumeid, et väljaanded kaaluvad paberlehtede sisu eest ka internetis tasu küsida… Eestis tekitas elevust Postimehe hiljutine teade, et paberlehe artikleid ei riputata enam täies pikkuses internetti…“

“Kui leheväljaannete rahalised või mahulised e-piirangud hiljuti esmakordselt jutuks tulid, mindi mööda ühest olulisest asjaolust, mida eirab ka Lea Larini kirjutis: meil ei ole kriitiliselt analüüsitud e-lehelugejate valmisolekut siirduda tagasi „parketilt põndakule“, hakata taas tarbima paberväljaannet või siis praeguses vaesumislaines neti-info eest peale maksma,” kirjutab Linnar Priimägi Delfi arvamusartiklis.

“Tavalised lehelugejad ei jahi informatsiooni nagu ajakirjanikud, nad lihtsalt tarbivad seda. Ajakirjanikud-reporterid kui infokütid ning uurivad ajakirjanikud kui infopõldurid ei taipa, et nende lugejaskond koosneb infokorilastest. Ja korilased pole mitte kunagi gurmaanid — nad söövad, mida leiavad. Kuidas muidu seletada selle kollase rämpsu üha aplamat, ebakriitilisemat tarbimist, millega ajakirjandus tavalugejaid toidab?”

“Kui kusagil netijuurdepääse piiratakse, valgub lugejate enamik muudele, lahkematele infokarjamaadele. Elektrikarjustest ei hakka keegi läbi murdma. Ja poolsalastatud „väärtinfo“ ei pääse enam ringlusse. Tarastatud väljaanded marginaliseeruvad, sealsed arvamusliidrid minetavad positsiooni. Nende väärtused ei etenda ühiskonnas enam endist rolli.”

Refereeritud artikli täisteksti loe Delfist