Jõgevalt pärit Joel Juht (29) tegi tantsimisega algust juba 3 aastaselt, kui kodus peegli ees sai tehtud esimesed tantsusammud, praeguseks on Joel olnud tantsutreener juba kokku 12 aastat. Aastast 1993 on Joel, artistinimega JJ, Eesti hip-hopi kultuuri ja funkystyle´i arendaja ning edasiviija. Pea terve elu on Joel tantsinud, kuid selle kõrvalt on ta proovinud ka teisi alasid – teismeliseeas tegeles ta 12 aastat kreeka-rooma maadlusega ning 3 aastat poksiga.

Aastal 2003 sai Joel esimese suurema tunnustuse osaliseks, kui ta valiti Eesti parimaks robottantsijaks ning pärast seda lõi Joel oma enda tasukooli mis kannab nime JJ-Street Company. Tänaseks on JJ-Street Companyst kasvanud Eesti suurim tantsuga tevelev organisatsioon. Joel on teinud paljudele Eesti artistidele koreograafiat aga ka koostööd mitmete underground tantsijate ja rnb lauljatega välismaalt. Joel ei ole osav aga mitte ainult tantsupõrandal vaid ka köögis, sest kunagi sai õpitud kokaks.

Olete juba maast madalast huvitunud tantsimisest, hoolimata sellest, et teie perekond seda heaks ei kiitunud. Kuidas on teil õnnestunud jõuda nii kaugele nagu te täna olete?
Ise nagu ei saagi aru, et kuhugi jõudnud oleks, aga olen teinud kõvasti tööd selleks, et olla see, kes olen hetkel. Arvan veel, et kõik on ikka eesmärkides kinni.

Kui mitu aasta te olete tantsutreener olnud ning kuidas see alguse sai, kellel käe all te ise oma esimesi tantsusamme õppisite?
Olen kokku treener olnud 12 aastat ja algus sai tehtud 3 aastaselt oma kalli õe algatusel. Esimesed tantsusammud tehti ära kodus peegli ees.

On teil mõni iidol tantsumaailmas?
Ikka, neid on palju ja neist kõige suurem oli minu jaoks Greg Campbellock, kes kahjuks enam meie keskel ei ole.

Hetkel olete  JJ-Street Dance Company omanik ning manager, kuidas tuli idee luua oma tantsuagentuur? Kui vana ja kui suur see agentuur tänaseks on?
Tantsukool loodi aastal 2003 ja idee luua oma tantsukool tuli tegelikult minu sõbrannal Õnne Pihlakul, kes ütles mulle, et andekas inimene peaks oma asja ajama. Tema andis mulle idee ja aitas käivitada kooli. Kogu tantsukool sai alguse Marati majas olevast squashi saalist, mis oli ikka päris ulme kui tagntjärgi mõelda. Tänaseks on organisatsioon Eestis suurim tantsuga tegelev organisatsioon, mis tegutseb üle Eesti ja aitab noori kõikjal. Tegemist ei ole tavalise kooliga vaid selle kõrval noored saavad ka õppida muid elutarkusi. Treeningutes saavad käia kõik, kes soovivad, isegi need, kellel ei ole aega ja tahavad lihtsalt vahel liigutada ja tekitada head enesetunnet. Tallinnas asume Draama Teatri vastas, mis on super koht kõigile, kes soovivad vähegi tunda enast vajalikuna. JJ-Street on tänaseks kujunenud välja brändiks, mida iseloomustab originaalsus, kvaliteet ja koostöö. Organisatsioonis on hetkel 46 treenerit, keda olen ise 7 aasta jooksul välja õpetanud ning 1500 liiget.

Te saite hiluti raske põlvetrauma ning käisite operatsioonil, kuidas edeneb taastusravi ning kas plaanite hoolimata tarumast jätkata tantsimisega?
Taastusravi kulgeb hetkel aeglaselt, kuid hästi ning tantsimist ma ei jäta ilmaski – see on tegevus, mis teeb enesetunde heaks ning annab võimaluse olla see, kes ma parasjagu tahan olla. Thats my world (inglise keeles- see on minu maailm).

Olete Eesti tänavakultuuri alustaja – rääkige pisut lähemalt, mis see tänavakultuur endast kujutab?

Ma ei ole tänavakultuuri alustaja, vaid üks püstiste tänavatantsude esimestest edendajatest Eestis. Tänavakultuur ehk siis urban kultuur on kultuur, mis koosneb 4 elemendist – graffity (inglise keeles- gräffiti), mc’ng (inglise keeles-räppimine), DJ’ng (inglise keeles- DJ´ndus) ja dancing (inglise keeles-tantsimine). Kutuur on tekkinud sotsiaalsel tasandil ja on tänaseks muutunud üheks popkultuuriks. Kuid inimesed siiani ei seosta ära, mis on mis. See, mida tänasel hetkel näidatakse televisioonis on puhas business (inglise keeles- äri)! See kultuur on midagi, millest sa saad kohe aru, kui sa näed neid inimesi, kes on selle sees. Neid iseloomustab riietus, sõnavara, hoiak jne. Minu jaoks tähendab see lifestyle ( inglise keeles- elustiili), mis on kui söök, milleta olla ei saa. See teeb mu rõõmsaks ja vabaks sellest rutiinist, mis meid tihti kimbutab. Sellest tuleks rääkida pikalt, et lahti seletada, mis see on, sest teema on väga lai.

Peale tantsutrennide olete te teinud ka mitmetele Eesti artistidele koreograafiat, kus tulevad teie ideed, mis teid inspireerib?

Olen teinud koreograafiat väga paljudele Pop-artistidele Eestis ja ka mujal maailmas ning samuti filmile „Sigade Revolutsioon,“ kus aitasin liikumist sättida ja ise ka näitlesin. Minu ideed tulevad lihtsalt. Kuna olen nii kaua tantsu sees olnud, siis on tekkinud selline sisemine tantsumootor, mis lihtsalt toodab pidevalt peale uusi ideid. Loomulikult ise motiveerin ennast – treenin ning liigun palju ringi välismaal. Viimased 5 aastat olen käinud välismaal võistlustel ja ei ole sellest rääkinud ning see on üks koht, kus pidevalt olen tantsu sees ja see tekibki uusi ideid. Nüüd ei ole ma teinud Eestis koreograafiat juba 2 aastat, vaid olen teinud välismaal aga kui keegi tahab, siis ikka aitan. Enamus, kes Eestis tellivad koreograafiat, arvavad, et see on mingi naljavärk ja hind, mida nad on nõus maksma on nii madal, et naerma ajab! Tants on tõsine töö!

Mis on teie elu moto?
“Olen see kes ma olen” /Piibel/. Moto võib olla piirav.