Pariis meelitab enda juurde andekaid inimesi üle maailma, koolitab neid, õpetab hästi süüa tegema, valab üle oma kultuuriga. Nii tegi linn ka välistudengist Urmas Väljaotsast (27) märkamatult oma kodaniku.
Pariislane ei tähenda prantslast ning Pariisis sünnitunnistuse saanud elanikke on siin vähem, kui arvata võiks. Kunagi ei tea ette, millal kellestki meist võib saada pariislane…
Urmas tuli Prantsusmaa pealinna, et töötada aastake rahvusvahelises moeajakirjas Citizen K. Tudeeris siis Pariisi moeinstituudis (IFM) moe- ja tekstiilijuhtimist, omandas perfektselt prantsuse keele. Ajal, kui Eestis ilmus Urmase raamat “Minu Pariis”, et anda lõbus ülevaade tema tudengiaastatest ja jagada vajalikke näpunäiteid Pariisi minekuks ja seal elamiseks, pakkus luksustööstus talle tööd Armani parfüümidivisjonis.
Pärast tööpäeva istub Urmas rahvast kihava Pompidou keskuse kõrval välikohvikus ja tellib endale enne kinno minekut kerge õhtueine. Prantsusmaa rahvusliku uhkuse, L’Oréal’i kindlal palgal töötaval Urmasel on laupäev ja pühapäev vabad, et õppida hispaania keelt, käia disainiturul või näitustel.
Millisteks harrastusteks sul veel aega jääb?
Tavaline töönädal on võrdlemisi rutiinne: kontorisse-koju-trenni. Käin regulaarselt ujumas. Sõbrad juba teavad mu trennipäevi peast ja naeravad, et neil päevadel pole mõtet mind õhtusöögile ega mujale kutsuda. Mu selle suve projektiks on õppida korralikult purjelauaga sõitma! Olen oma elu proovinud sättida nii, et töö ühtiks harrastusega. Mood ja meedia kui popkultuuri fenomenid on mind alati köitnud, nende ümber tiirleb ka suur osa mu elust. Kaudselt on tööga seotud ka filmid, näitused, raamatud, millega end kursis hoian.
Refereeritud artikli täisteksti loe ajakirjast Eesti Naine