OHMYGOSSIP – Küsimus, kas surnutega on võimalik suhelda, on inimesi köitnud sajandeid. Seda nähtust seostatakse sageli erinevate paranormaalsete tavadega, sealhulgas seansside, meediumide ja spiritismiga. Kuigi paljud inimesed väidavad, et neil on olnud kogemusi lahkunud lähedastega suhtlemisel, siis teadusringkonnad lähenevad sellele teemale skeptiliselt. Siin artiklis on välja toodud surnutega suhtlemise teaduslik vaatenurk – uurisime seotud tõendeid või nende puudumist.
Ajalooline kontekst
Usk surnutega suhtlemisse ei ole nö hiljutine areng. Läbi ajaloo on erinevad kultuurid ja tsivilisatsioonid praktiseerinud erinevaid spiritismi ja meediumivorme. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses saavutas spiritism märkimisväärse populaarsuse, kusjuures selgeltnägijad ja meediumid väitsid, et nad ületavad lõhe elavate ja surnute vahel. Paljudesse neist suhtuti aga skeptiliselt ning süüdistati pettuses.
Teaduslik skeptitsism
Teaduslikust seisukohast suhtutakse väidetesse surnutega suhtlemise kohta sageli skeptiliselt, kuna puuduvad empiirilised tõendid. Teaduslik meetod tugineb väidete kinnitamiseks jälgitavatele, testitavatele ja korratavatele tõenditele. Kuigi anekdootlikke jutustusi surnutega suhtlemisest on palju, ei vasta need teadusliku tõestuse rangetele standarditele.
Üks selle nähtuse uurimise põhiprobleeme on usaldusväärse ja korratava eksperimentaalse raamistiku puudumine. Meediumite väited hõlmavad sageli subjektiivseid kogemusi, mida on raske teaduslikult mõõta või kvantifitseerida. Skeptikud väidavad, et sellised tegurid nagu soovitus, kognitiivsed eelarvamused ja soovmõtlemine võivad põhjustada paljusid surnutega suhtlemise juhtumeid.
Psühholoogilised seletused
Psühholoogia pakub mitmeid alternatiivseid selgitusi kogemustele, mida sageli seostatakse surnutega suhtlemisega. Üks levinud psühholoogiline nähtus on pareidoolia, mis hõlmab inimese aju kalduvust tajuda juhuslike stiimulite korral tähenduslikke mustreid, nagu nägu või hääl. Pareidoolia võib seletada juhtumeid, kus inimesed usuvad, et on kuulnud lahkunu sõnumeid valge müra või staatilise mürana.
Teine psühholoogiline mõiste on leinahallutsinatsioonid, mis on leinaprotsessis esinevad eredad sensoorsed kogemused. Need hallutsinatsioonid võivad hõlmata surnu kohaloleku nägemist, kuulmist või tunnetamist. Kuigi need kogemused on nende läbielajatele sügava tähendusega, mõistetakse neid üldiselt pigem leinaprotsessi loomuliku osana kui tõendina surnutega suhtlemisest.
Teaduslikud uurimused
Hoolimata selle teemaga seotud skeptilisusest, on mõned teadlased püüdnud teaduslike katsete kaudu uurida väiteid surnutega suhtlemise kohta. Need uuringud keskenduvad sageli meediumitele, kes väidavad, et edastavad surnute sõnumeid. Kuid selliste uurimiste tulemused on olnud ebaselged, kriitikud on juhtinud tähelepanu metodoloogilistele puudustele ja pettuse võimalusele.
Kuigi paljude inimeste ja kultuuride seas püsib usk surnutega suhtlemisse, on teadusringkonnad oma lähenemisviisis ettevaatlikud. Empiiriliste tõendite puudumine ja usutavate psühholoogiliste seletuste puudumine on viinud teadlaste konsensuse arvamusele, et surnutega suhtlemise on teaduslikult ja usaldusväärselt tõestamata ning seetõttu võimatu. See, kas teadus avastab ühel päeval veenvaid tõendeid hauatagusest elust või võimest surnuga suhelda, jääb lahtiseks küsimuseks, mis jätkuvalt intrigeerib ja müstifitseerib.
Avafoto: Unsplash