Ilmar Taskat teavad eestlased eeskätt Kanal2 loojana ja filmitegijana. Eestis on tema filmidest linastunud kinos või teleekraanil “Täna öösel me ei maga”, “Back in the U.S.S.R.”, “Küünlad pimeduses”, “Paul Wunderlich”, “Out of the Cold”. Pärast Moskva filmikooli lõpetamist oli ta Tallinnfilmi filmide ““Hukkunud Alpinisti” hotell” ja “Võõras” toimetaja.
Sa oled öelnud, et filmil peab olema staar. Aga kas staar saab tagada filmi õnnestumise?
Ei pruugi. Aga see staarikultus on kahjuks läinud aina hullemaks, nägin seda äsja Cannes’i filmiturul. Et inimesi kinno meelitada, on suur kasu sellest, kui kaasa teeb näitleja, keda natukenegi teatakse.
Kui üks noor andekas Eesti režissöör tahaks Hollywoodis filmi teha, siis kas see üldse oleks mõeldav ja mida ta peaks selleks tegema?
Üks eesti filmitudeng, minu endine assistent Tanel Toom võitis hiljuti tudengifilmi Oscari. Kõik on võimalik, tänapäeval on kõik uksed lahti. On võimalus õppida rahvusvahelistes filmikoolides. Mul on õnnestunud Hollywoodis töötada nii produtsendi, stsenaristi, arendusjuhi, tootmisjuhi kui lavastajana. Olen seal teinud tööd ka filmikunstniku ja monteerijana. Kõik on võimalik. Süsteem on keeruline, aga proovida tasub.
Kui sa peaksid eluväärtused ritta panema, siis mis oleks sul esikohal?
Tähtis on olla õnnelik, ükskõik kus kohas, tunda hetke väärtusi. Tuleb osata hinnata seda, mis on olemas, mis on käepärast – seda tihtipeale ei suudeta, ei osata. Ka mina alati mitte. Teeme plaane, elame mõtetega tulevikus, selle asemel et olla rahul ja õnnelikud olevikus – hinnata vestlust huvitava kaaslasega, koosolemist armastatud inimesega, nautida head toitu või ükskõik millist elamust. Mulle meeldib isegi istuda rongis või autos ja vaadata liikuvaid pilte akna taga. Peame suutma leida elu väärtusi seal, kus on huvitav, kus on midagi kogeda, teha, luua…