OHMYGOSSIP — Osad noored püüdlevad perfektsionismi poole, kuna elavad läbikukkumise hirmus. Teised muretsevad, mida inimesed neist mõtlevad, kui nad on veidi teistmoodi. Osadel noortel on olnud keeruline lapsepõlv. Teistel on jällegi stabiilne perekond, toetavad vanemad ja piisavalt võimalusi, kirjutab I Heart Intelligence.

Ärevuse kasv peegeldab ühiskonna ja kultuuri muutuseid, mida oleme viimase paarikümne aasta jooksul näinud ja kogenud. Siin on peamised põhjused, miks inimesed ärevuse käes vaevlevad:

1. Tehnoloogia mõju
Katkematu juurdepääs tehnoloogilistele seadmetele võimaldab lastel põgeneda ebameeldivate tunnete eest nagu igavus, üksindus või kurbus. Kui vanemad saadavad oma võsukesed enda tuppa, hakkavad nad suhteliselt kohe virtuaalseid mänge mängima või sõpradega sotsiaalmeedias suhtlema.

Väga hästi on näha, millised on tagajärjed, kui inimesed põgenevad ebameeldivate tunnete eest. Digitaalsed seadmed nullivad ära vaimse arengu jõu, mistõttu polegi noortel oskust igapäevaste väljakutsetega toime tulla.

2. Õnne kinnisidee
Õnn on ühiskonnas niivõrd üle tähtsustatud, et mõne vanema arvates on nende kohustus muuta oma lapsed koguaeg õnnelikuks. Kui lapsel on tuju kehv, teevad vanemad kõik selleks, et tuju tõsta või kui laps on pahane, üritavad nad kõigest väest teda maha rahustada.

Lapsed kasvavad üles teadmisega, et kui nad pole 24/7 õnnelikud, on midagi väga valesti. Ja see loob palju sisemist võitlust. Nad ei mõista, et tunded nagu kurbus, pettumus, pahameel, süütunne või viha on tervislik ja normaalne inimese osa.

3. Ebarealistlik vanemate kiitus
Lastele selliste asjade ütlemine nagu “sa oled oma meeskonnas parim mängija,” või “sa oled kõige targem ja ilusam”, ei tõsta enesehinnangut. See paneb lapsele hoopis veelgi suurema pinge peale, et nende kiituste vääriline olla. See omakorda tekitab täiskasvanuna hirmu tõrjumise ja läbikukkumise ees.

4. Vanemad sekkuvad liialt
Tänapäeva vanemad on muutunud laste personaalseteks assistentideks. Nad töötavad väsimatult selle nimel, et palgata oma järglastele eraõpetajaid, eratreenereid ja võtta kulukaid erakursuseid. Vanemad muudavad enda ülesandeks, et aidata oma teismelistel esseesid kirjutada ja ülikoolidele muljet avaldada. Vanemad saadavad sellega oma lastele sõnumi, et nad peavad alati silma paistma ja selleks kõik tegema, et soovitud kõrgkooli pääseda.

5. Lapsed ei õpi emotsionaalseid oskuseid
Me hindame igasugused akadeemilised koolitused üle, aga unustame õpetada lastele emotsionaalseid oskuseid, mida nad päris elus vajavad. Stressiga võitlemise oskus ja oma tunnete eest hoolitsemine on eluks vajalik komponent. Nende oskusteta pole ime, et teismelised satuvad igapäeva probleemide pärast pingesse.

6. Vanemad näevad end pigem valvurite, kui suunajatena
Kuskilt maalt hakkasid vanemad uskuma, et nende kohustus on aidata lastel kasvada üles võimalikult väheste emotsionaalsete ja füüsiliste armideta. Tulemusena on need teismelised nüüd täiskasvanuna uskumusega, et nad on päris maailma jaoks liiga nõrgad olevused.

7. Vanemad ei mõista, kuidas aidata oma lastel hirmudega silmitsi seista
Ühest küljest on olemas vanemad, kes sunnivad oma lapsi liialt takka. Nad sunnivad oma lastel tegema asju, mis neid hirmutavad. Teisalt on vanemad, kes ei kannusta oma lapsi üldse. Nad teevad kõik, et nende lapsed hoiaksid ärevust tekitavatest asjadest eemale.

Et hirmudest üle saada, on kõige parem nendega silmitsi seista. Treeninguta, väikese tõuketa ja juhendamiseta ei saa lapsed kunagi enesekindlust, mis on vajalik tekkivate hirmude lahendamiseks.

8. Lapsevanemaid valdab hirm ja süütunne
Lapsevanemad kogevad tihti ebamugavaid tundeid nagu hirm ja süütunne. Selle asemel, et neile tunnetele järgi anda, hakkavad paljud vanemad hoopis oma vanemlikke harjumusi muutma. Nad ei lase oma lapsi enam vaateulatusest välja, sest see põhjustab ärevust või tunnevad nad end nii süüdi, kui keelavad lapsele midagi, selle asemel, et lihtsalt järgi anda. Tulemus on see, et vanemad ise õpetavad oma lastele, et ebamugavad tunded on vastuvõetamatud.

9. Lastele ei anta mängimiseks piisavalt vaba aega
Kui sportlikud tegevused mängivad laste elus väga suurt rolli, on vanemad need, kes reegleid kehtestavad. Juhendamata mänguline tegevus õpetab lapsele olulisi õppetunde, näiteks kuidas täiskasvanu sekkumiseta lahkarvamusi lahendada. Üksinda mängimine õpetab üksi hakkama saama ja enda nahas mugavalt tundma.

10. Perekonna hierarhia on tagurpidi pööratud
Kuigi lapsed jätavad mulje, et nad tahavad olla juhid, on nad sügaval sisimas teadlikud tõsiasjast, et nad pole võimelised tegema õigeid otsuseid. Nad vajavad, et nende vanemad oleksid juhid – isegi, kui välja paistab vastupidi. Ja kui kord muutubki vastupidiseks, tõuseb laste ärevus plahvatusohtlikuks.

Teema põhjalikumaks uurimiseks tutvu selle sotsiaalpsühholoog Jonathan Heidt´i silmi avava videoga.

Avafoto: Pexels/Graham Wizardo

Loe lisaks:
10 TÕSIASJA, mida iga üksikema võib sulle kinnitada!

11 asja, mida vanasti võisid lapsed teha, kuid tänapäeval on keelatud

Tuuli Mäemat: Kaubanduskeskuse lapsed