“Minu arvates jaguneb nii meestel kui ka naistel elu kolmeks faasiks. Üks neist on n-ö vallutamisfaas, kus üritatakse püstitada rekordeid. Järgneb periood, kus hakatakse vaikselt maa peale tagasi tulema, rohkem suhteid hindama ehk otsitakse seda „õiget”. See ei tule nooruse tõttu veel piisavalt hästi välja. Kolmas faas ongi see, kus ollakse kindlalt kahe jalaga maa peal. Mina olen kolmandasse faasi jõudnud,” räägib Alex Lepajõe. Vaatame, mida leiame temast ajakirjandusest – parimad palad on teie ees!

Allikas: Kroonika (30.12.2008)
Link: http://www.kroonika.ee/artikkel.php?id=15370&hi=alex+lepaj%F5e
Autor: Ilona Talumets
Katkend artiklist: Kirglik 2008

Endine seltskonnalõvi ja elumees Alex Lepajõe sai oktoobris kaheksandat korda isaks. Alexi ja tema elukaaslase Kristi perre sündis teine ühine laps, poiss. Issi sõnul anti põngerjale nimi Hendrik Jaan esivanemate järgi.

Allikas: Playboy
Link: http://www.playboy.ee/2008/10/15675.html?alex-lepajoe-isa-mitte-eluvend
Autor: Kristiina Štern
Katkendid artiklist: Alex Lepajõe – isa, mitte eluvend

Sinust pole ammu midagi kuulda olnud. Mis elu sa elad?

Ei ole ma kuskile kadunud. Olen tähele pannud, et kui inimesel on eraelus kõik paigas, ei ole talle välist melu vaja. Väline melu kompenseerib eraelus tekkinud puudujääki. Minul on hetkel kõik kõige paremas korras. Mul on aastane laps ja kohe-kohe tulekul teine, nii et muudeks tegevusteks aega ei jää. Selles eas on kogu energia suunatud perele.

Kes on su salapärane naine, miks keegi ei ole temast kuulnud?
Parem, kui see nii jääbki. Iga naine peabki olema salapärane ja kui ta mõjub mehele hästi, siis ei ole rohkem vajagi.

Kas sa oled õnnelik?
Õnne ei saa mõõta. Pigem olen leidnud tasakaalu. Minu arvates jaguneb nii meestel kui ka naistel elu kolmeks faasiks. Üks neist on n-ö vallutamisfaas, kus üritatakse püstitada rekordeid. Järgneb periood, kus hakatakse vaikselt maa peale tagasi tulema, rohkem suhteid hindama ehk otsitakse seda „õiget”. See ei tule nooruse tõttu veel piisavalt hästi välja. Kolmas faas ongi see, kus ollakse kindlalt kahe jalaga maa peal. Mina olen kolmandasse faasi jõudnud.

Kuidas sa suhtud väitesse, et tänapäeval võib osta kõike, kaasa arvatud armastust?
Nii palju raha ei ole kunagi, et osta armastust. Raha makstakse striptiisiklubis. Armastus kas on või seda ei ole – väga lihtne.

Mis on sinu jaoks naise puhul tähtis?
Kõik. Alguses vaatan ikka välimist ilu, kus ma siis kohe seda mõistust näen. Mõistus on üleüldse raske teema, kuna iga inimese jaoks on selle sõna tähendus erinev. Naisele on vajalik pigem see, et tal oleksid head välised eeldused, oskus mehele mõjuda. Kindlasti peab ta olema huvitatud laste saamisest ning olema hea ema.

Missugune on seksikas naine?
Ilu on vaataja silmis. Kui minule tundub naine atraktiivne, siis mõni teine ei leia temas midagi erilist. Kindlasti on mehi, kellele meeldivad peenikesed tüdrukud. Võib-olla tõesti on vahva neile riideid selga riputada, aga mina selles erilist seksikust ei näe. Naisel peavad olema vormid, see on ilus.

Kui kaua suudaksid elada ilma seksita?
On aeg, kus on välistatud, et pead ilma seksita päevagi vastu, ja siis tuleb aeg, kus seks ei mängi enam niivõrd tähtsat rolli. Sellist hetke elus võib võrrelda krediitkaardi limiidiga – samamoodi juhtub ka kirega.

Kui tihti suhtled oma eksnaistega?
Kindlasti ma ei helista ega küsi, kuidas neil läheb ega midagi muud sellist. Minu jaoks on võõras variant, et lähme lahku, aga jääme sõpradeks. Aga seda juhtub küll tihtipeale, et lapsed ise mulle helistavad.

Kas lapsed mängivad sinu elus suurt rolli?
Küüniliselt öeldes: naised tulevad ja lähevad, aga lapsed jäävad. Väga huvitav on vaadata, kuidas sa oma lastes edasi elad.

Palun paar toimivat nõuannet mehele, kel ei lähe naistega hästi.
Issand! Väga raske on midagi soovitada tervele inimkonnale, palju lihtsam on seda teha teatud indiviidile, kellel on juba mingid oma väljakujunenud vaated elule ja naistele. Kuna tänapäeval on suuremaks prioriteediks saanud raha, siis kindlasti jääb jõukat inimest alati vaevama küsimus, kas teda tahetakse tema enda pärast või raha pärast. Suhted on siis korras, kui sa oled see, kes sa oled. Tänapäeval on armastuse ja puhaste tunnete rindel täielik pudru ja kapsad.

Aga ikkagi – palun konkreetseid soovitusi!
Raske on midagi soovitada, sest inimesed on kaotanud suhtlemisoskuse. Me suudame suhelda igasuguste portaalide kaudu, saata SMSe, aga kui inimesed saavad kokku, siis ei osata midagi rääkida. Inimesed on kuidagi võõrdunud vanadest headest traditsioonidest, kus me võisime tundide kaupa suhelda silmast silma. Mina ei hakka maailma päästma.

Kuidas sa suhtud üheöösuhetesse? Kas ka sinul on selliseid olnud?
Noorpõlves kindlasti. Sellest ei pääse. Teatud etapis on see täiesti loomulik nähtus.

Kas sa oled parem isa või armastaja?
Teatatud eluetapil olin hea armastaja. Nüüd on käes see moment, kus ma ütleksin, et olen pigem parem isa.

Allikas: Eesti Naine (06.03.2008)
Link: http://www.eestinaine.ee/artikkel.php?id=8123
Autor: Epp Väljaots (Petrone)
Katkendid artiklist: „Paha poiss, aga hea psühholoog”

Alex Lepajõe (41) puhul ei saa mööda sõnast “minevik”. Tulevikus kavatseb ta sellega veel äri teha. Küsimus ema kohta muudab Alex Lepajõe ettevaatlikuks. “Mis tast rääkida?” heidab ta ja kurdab, et on väsinud, aga kohvi kodus pole – “ma olen nii harva kodus, ma elan siin üksi, mul pole siin midagi.” Vanalinna luksuskorter, kus üks sein on maast laeni vaid aken, mõjub mõnusalt ja turvaliselt. Ta oli kaheaastane, kui tuli koos emaga Ukrainast Eestisse. Peagi aga kolis krimmieestlasest ema tagasi lõunasse, Alex jäi siia sugulaste juurde. “Ma sain emaga normaalselt läbi!” ütleb Alex väsinult. “Väga hästi saime suheldud, igal aastal käisin tal külas!”

Pärast seda, kui Alex kummipaadiga Soome põgenes, ei vahetanud ta ema ega ühegi teise sugulasega ainsatki sõnumit. Soomes juveeliröövi pärast vangis istudes sai ta teate, et ema on surnud. Täpsemalt ta seda ei mäleta. “See oli kakskümmend aastat tagasi!”

Naistelemmiku Alexi huvi õrnema sugupoole vastu tärkas varakult: viieaastaselt armus ta ühte oma tädisse, unistas talle külla minekust ja nägi teda aina unes. Tagantjärele tundub mehele, et just selle tädi koopiaid on ta läbi elu otsinud. “Naisetüüp ei muutu,” analüüsib ta. “Kui ma teda näen, tunnen kohe ära! Tumedama peaga. Kõrgemad põsesarnad. Soe, lahke…”

Ja veel midagi seletamatut, mille täpsustamine paneb Alexi põlema: “No seda ei saa analüüsida!” Kui Alex erutub, hakkab tal kogu keha kaasa rääkima ja hääl tõuseb kõrgustesse.

Viis kor
da elus, enam-vähem iga viie aasta tagant, on ta Seda Naist kohanud. “Ma vaatan inimesele otsa ja tunnen, justkui vaataksin peeglisse,” kirjeldab ta suure armumise tunnet. “Sest see naine olen mina – selline, nagu ma oleksin, kui oleksin sündinud naisena. Midagi väga tuttavat vilksatab ta sees. Ja see ongi tõeline suhtemaagia: tegelikult ma suhtlengi selle naise puhul ju iseendaga.” 

Kui hea manipulaator Alex on, teadsid klassikaaslastele juba varem – noormehel oli imepärane võime keerata õpetajaid ümber sõrme. Tõsi, mõjuvõim kehtis just noorte naisõpetajate suhtes, meeste puhul mitte. Praeguseni on telesaatejuht Alex saanud fännikirju ainult naistelt.

“Ta oskab naisi meelitada,” analüüsib Alexi telesaate toimetaja Tiina Kimmel. Komplimendid ja põsemusi on vahendid, mis kuuluvad Alexi arsenali ja mida eesti naised just iga päev ei kohta. 

Ametlikult on Alex abielus olnud vaid korra. Ta abiellus 20aastaselt ja sai peagi poja isaks. Elu tundus olevat paigas…

Ent siis, ühel 1984. aasta maiööl algas Lepajõe kuulsusetee. Uskumatult julge ja lihtsa võttega põgenes neli noormeest täispuhutavas kummipaadis üle lahe Soome. Enne käisid poisid nädalate kaupa niisama sõitmas, et piirivalve harjuks.

Tol ööl olid neli noormeest kahevahel. Tundus olevat õige aeg minna, aga udu hakkas hajuma ja hommikupiir hahetas. “Mina olin see, kes otsustas, et tõesti, nüüd läheme, edasi ei lükka!” räägib Alex. “Kui mina poleks seda lõpuni ajanud, oleks vist üldse minemata jäänud.”

Kuidas põgenemist täpselt kavandati? Mismoodi poisid vastu võeti, mida nad läbi elasid? Kuidas sai plaanitud järgmine samm, panga- ja juveelirööv? Kuhu need juveelid pärast jäid, politsei ei saanud neid ju iial tagasi? Mis sai Alexist pärast vanglat? Mis riikides ja mismoodi ta õigupoolest elanud on? Kust sai ta oma reisideks passi ja viisad, sest Nõukogude Liidu kodakondsusest jäi ta ju ilma?…

Kõik need episoodid Alex Lepajõe elust on seni peidus salapära loori all. Ja Alex teab: tal on käes tohutult hea materjal, millest kunagi tulevikus saab vormistada korraliku bestselleri või filmistsenaariumi. “Vaatan neid pseudoseiklusi, mida üritatakse rahvale müüa…” Aga praegu on liiga vara – “See kõik on veel liiga lähiminevik. Las kogu see aeg romantiseerub veel. Kuhu mul kiiret, ega ma homme ära ei sure!”

Hiljuti mõtles ta, et võiks kas niisama või mõne meediaprojekti jaoks üles otsida kõik inimesed kogu maailmast, kes on teda aidanud on või kellele ta on võlgu jäänud. Ühes luksushotellis Prantsusmaal maabus ta pärast põgenemist Saksa vanglast, ilma pennita taskus. “Mängisin rikast inglast, puhkasin närve. Lõpuks vaatasin, et asi läheb ohtlikuks, sidusin linad kokku ja lahkusin hotellist akna kaudu.”

Raamatule ja minevikule keskendumist segab uus elu, täis väljakutseid. Kui Alex kirjutas oma esimest raamatut, istus ta Soomes vangis ja oli aega keskenduda. “Naljatasin ju koolis kogu aeg, et ma ei saa kuidagi õppida, kogu aeg on nii palju ahvatlusi ja sagimist. Et kui pandaks kinni, siis saaks õppida!” ütleb ta. Juba keskkooli ajal oli tal probleeme seaduserikkumistega. “Aga unes ka ei kujutanud ette, et niimoodi lähebki. Ja lõpuks oligi mul võimalus õppida filosoofiat ja kirjutada raamatut.”

Kuude kaupa kostis Alexi kongist paberite sahinat. Esialgu kirjutas ta romaani vihikutesse, hiljem harjus trükimasinaga. Palju aega nõudis ümberkirjutamine ja toimetamine. “Kui teen midagi, siis tahan teha korralikult.”

Kirjastaja jäi proovipeatükiga rahule ja rohkem ei seganud Alexit trükimasina toksimisel keegi. Nõukogude Eesti elust rääkiv raamat sai 1980. aastate Soomes bestselleriks.

Nii sai paadipõgenik-juveeliröövel endale juurde veel ühe tiitli – noorkirjanik. Ja nii suurenes Soome tütarlaste kirjade hulk noorele ja kuulsale tumedasilmsele vangile. Mõni usklik neiu üritas teda enda kogudusse värvata, mõni vähem usklik pakkus lihtsalt sõprust ja armastust. “Traagikat neis kirjades polnud,” meenutab Alex. “Nad said aru, et ma pole mingi eriline kurjategija, lihtsalt äraeksinud inimene.” Paari tüdrukuga sai ta pärast vabanemist ka kokku. Aga nagu ikka, jääb Alex oma naislugusid kirjeldades napisõnaliseks: no oli paar afääri, aga ei midagi pikaajalist.

Kui palju tal naisafääre elu jooksul kokku on olnud, ta lihtsalt ei tea, ei oska suurusjärkugi pakkuda.

Oma kaaspõgenikega pole Alex eriti kokku puutunud. “Kui tänaval vastu tulevad, siis räägime paar sõna,” ütleb ta napilt. Üks neist neljast lasi viia end Rootsi ja pidi istuma kauem. Alexi sisetunne käskis jääda paigale ning ta sai kolme ja poole aasta pärast amnestia.

Mitmel pool on väidetud, et Soome riik saatis Alexi maalt välja. Mehe enda sõnul on see sulavale. “Mind pole elus ühestki riigist välja saadetud!” kinnitab ta. “Läksin vangla väravast välja ja teadsin ise, mida peale hakata. Mind polnud ju kuhugi saata! Minu õnn, et ülemnõukogu Moskvas otsustas, et oleme riigi mainet nii kohutavalt kahjustanud, et meilt tuleb kodakondsus ära võtta. Nii polnud mind võimalik tagasi saata, ja mis õigus oleks Soomel olnud saata mind mõnda muusse riiki?!”

Niisiis, kui raudse eesriide tagune välja arvata, oli maailm lahti. “Raske, aga ilus aeg,” ütleb Alex. Tagasiteed polnud.

Nii mõnigi kord, olles ilma raha ja eluasemeta, oli naistest kasu. “Ma andsin neile vastu seda, mida nad tahtsid! Naised meeldisid mulle ja mina meeldisin neile, see oli vastastikku kasulik sümpaatia. Kui avastasin end mingist riigist, millega mul mingit sidet polnud, tasku ka tühi – loomulikult hoidsin optimismi ja eluvaimu sees tänu naistele.”

Ta tunnistab, et kõige raskem oli, et ei saanud rääkida enda kohta täit tõtt – kogu tõde oli lihtsalt liiga palju. “Ma ei suhelnud ju mingite narkaritega. Sõlmisin tutvusi tüdrukutega, kes olid headest peredest. Minu välimus oli hoopis midagi muud kui mu elulugu. Kui oleksin need kokku pannud, poleks keegi seda uskunud! Nad oleks mõelnud, et olen mütomaan, fantaseerin lugusid välja, põen James Bondi kompleksi!”

Igapäevane elukool õpetas Alexit aina paremaks psühholoogiks. “Hakkasin inimesi kiiresti lugema. Sain aru, kui palju võib rääkida. Ma ei läinud kunagi välja lausvaledega, sest need ei vii kusagile. Mainisin midagi. Andsin mõista, et midagi on, aga rohkem ei taha praegu rääkida. Ja juba siis on näha, kas see tüdruk ka tegelikult hoolib. Kui on tõelised tunded, siis ei tohiks miski mõjutada. Ta on ju selle inimese, mitte tema minevikuga. Okei, kui sa oled just pedofiil, mõrtsukas või vägistaja, siis on raske minevikku unustada. Aga mina ju ei olnud.”

Häda polnud mitte ainult neidudega. Ka mitme riigi õiguskorraorganid kutsusid Alexit “intervjuudele”, kui noormees saabus, ja kahtlustasid teda korduvalt igasugustes vandenõudes. Tema sile nägu ja uskumatu elulugu mõjusid liiga vastuoluliselt.

Õnnetuseks ostis Alex auto ühelt vene emigrandilt, kelle vend, nagu hiljem selgus
, oli tegev Kremli rahapesuga välismaal. “Mina ei teadnud midagi, ostsin lihtsalt auto. Aga nad olid kindlad, et ma olin selle mehega seotud,” meenutab Alex kõige raskemat vahistamist Saksamaal. Kui ta lõpuks vabaks lasti, patsutas üks ametnik õlale ja ütles: “Noormees, kui te sellest elu ja terve mõistusega välja tulite, siis ei murra teid miski!”

Lepajõe on end soojaks rääkinud ja tulistab edasi: “Kui minu asemel oleks olnud keegi teine, ta oleks ammu otsad andnud. Kümneid kordi sattusin olukorda, kus mu elu oli ohus. Kui lindpriiga midagi juhtub, siis ei märka seda ju keegi. Lihtsalt üks inimene kaob.”

Kas kõik lapsed teavad, et nende isa on Alex Lepajõe? “Ma arvan küll.”

Kas kõik lapsed tunneks oma isa näo järgi ära, kui too neil praegu koduuksest sisse astuks? “Ei tunneks.”

Alex on järsku kidakeelseks muutunud. “No mida ma neist rääkida oskan! Ma ei täida kõigi oma laste jaoks isarolli, aga me ei ela ideaalses maailmas. Et ideaali poole püüelda, selleks peab …” Ta otsib sõnu. “… teadma, mis see ideaal on… Kuidas mina suudaksin pidada ülal heaoluühiskonna lapsi?! Ma lohutan end sellega, et materiaalne külg pole kõige tähtsam. Praegu on kõik mu välismaal elavad lapsed nooremad kui 10. Küll ma neile veel jagan elukogemusi, kui nad natuke vanemaks saavad.”

Eestit vaatama tuli Alex vaid nädalaks. “Teisel siinviibimise õhtul kohtasin Pärnus Merle Palmistet, ja nii ma jäingi. Tema oligi see põhjus! Muidu oleksin viie päeva pärast tagasi sõitnud ja vahel endisel kodumaal külas käinud nagu teised väliseestlased.”

Ta mäletab seda õhtut päris täpselt. Kuigi Merle Palmiste mängis toona “Salmonite” teleseriaalis, ei teadnud Alex teda nime- ega nägupidi. Märkas lihtsalt peegli ees üht kena pikka kasvu ja suure juuksekuhilaga neiut. “Mõtlesin, et ta on välismaalane, läksin ja hakkasin temaga inglise keeles rääkimas. Ei uskunud, et ta võiks olla eestlane, sest ta nägi nii eksootiline välja… Hakkasime suhtlema ja niimoodi see iseenesest läks.”

Ka Alexi nimi ei öelnud kümme aastat nooremale Merlele midagi, alles mõni nädal hiljem teadis üks sõbranna talle öelda: see on ju seesama paadipõgenik ja juveeliröövel! “Aga Merle ei küsinud midagi, ei põdenud midagi,” ütleb Alex. “Selles mõttes on ta tubli olnud, ei ole lasknud end sellest absoluutselt häirida. Nojah, väike skandaalipoeg on näitlejale ikka kasulik.”

See oli üks Alexi elu suuri armastusi. “Ja mind huvitas tõsiselt see tema elukutse,” meenutab ta. “See, mida mina tegin ja mida ma teen, on ju seesama – näitlemine. Ka minu elus on palju rollimänge vaja olnud.”

Iga Alex Lepajõest avaldatud infotükk internetis toob kaasa kommentaaride voo. Kriminaalse mineviku meenutamine muudab mehe irooniliseks. “Kõik, mida ma olen teinud, kõige selle eest olen ma maksnud! Kui meedia pööraks praegustele kurjategijatele sama palju tähelepanu kui minusugustele endistele, siis oleks õiglust palju rohkem majas! Neile ei mahu pähe, et inimene võib olla nii andekas kurjategija kui ka andekas muul alal! Ja taevas olgu neile armuline.”

Allikas: Naisteleht (03.2007)
Katkendid artiklist: Alex Lepajõe saab jälle isaks
Telesaatejuht ja ärimees Alex Lepajõe valmistub seitsmendat korda isaks saama. Millal lapsuke ilmavalgust näeb ja kes on ema, seda Lepajõe ei avalda. „kinnitan ainult seda, et lapsejutt vastab tõele, aga rohkem ma ei räägi,” sõnas Lepajõe Naistelehele. Alex Lepajõel on kuus last, kaks neist kasvavad Eestis, kaks Hollandis, üks Rootsis ja üks Taanis.


Allikas:
Õhtuleht (14.12.2006)
Autor: Kirsti Vainküla
Katkendid artiklist: ”Teletäht Alex Lepajõe karistas tülinorijat”

Keevalise verega teletäht Alex Lepajõe sai eile kaela kriminaalasja, sest sattus konflikti tänaval kõndinud noorukiga, kes teda mineviku pärast narritas. Nooruki väitel löönud teletäht talle vastu nina. Lepajõe eitab seda. «Provokatsiooni tulemus, jah!» tunnistab skandaalse minevikuga telesaatejuht Alex Lepajõe, miks ta konfliktis teda tülitanud noorukiga ainult sõnadega hakkama ei saanud.

Alex Lepajõe sõnul oli tal tõesti teisipäeval vahejuhtum noortekambaga, kes teda vanalinna tänaval meelega provotseeris. Ta oli ühtäkki kuulnud, kuidas üks nooruk tuletas oma kamraadidele ja sõbrannadele meelde Lepajõe tegusid.

«Et mingi pangaröövel, ja muudkui kuradi pangaröövel ja siis hakkas tõukama…» kirjeldab Lepajõe, kuidas konflikt haripunkti jõudis. Noormehe tõukamise peale ei jäänud Lepajõe võlgu ja tõukas vastu. Kui tugevalt, seda Lepajõe ei täpsusta, kuid ütleb, et käega ta noormehe nägu ei tabanud.

Eile tunnistas 18aastane Ove Postimees Online’ile, et nemad kõndisid teisipäeval sõbra ja kahe sõbrannaga tervishoiumuuseumi poole, kui ühest majast väljus Alex Lepajõe «Hakkasin sõbraga rääkima, et Lepajõel olid kunagi mingid probleemid. Selle peale astus ta veel paar sammu edasi, kuid tuli siis tagasi ja küsis, kas ma rääkisin temaga,» meenutas Ove. «Ütlesin, et rääkisin sõbraga, ja vaatasin üle õla sõbrannade poole. Kui tagasi Lepajõe poole vaatasin, saingi vastu vahtimist. Seejärel kõndis ta lihtsalt minema.»

Enda sõnul sai Ove rusikaga vastu nina ja läks traumapunkti, kus olevat öeldud, et tegemist on tugeva põrutusega. Lepajõed polevat Ove soovinud kuidagi provotseerida. Eile käis ta kesklinna politseijaoskonnas ja tegi peksmise kohta avalduse.

Allikas: Kroonika (08.07.2003)
Link: http://www.kroonika.ee/artikkel.php?id=3663
Autor: Jaanus Hämarsoo
Katkendid artiklist: ”Alex Lepajõe lendstart”

Oled teist hooaega teles. Naudid sa telet rohkem kui oma senist põhitegevust, restoraniäri?
Sellega on nii nagu iga asjaga. Tegin restorani valmis, ja see töötab. Mind seal enam nii väga vaja ei ole. Sellisel hetkel tulebki leida midagi uut. Mul ei ole küll seljataga mingit kümmet aastat teles ? la inspitsiendist või helimehest saatejuhiks, aga… Mina võrdlen oma telekarjääri lendstardiga. Olen saanud varaslähte, mis on märkamatult läbi läinud. Olen nagu sprinter, kes sai minema! Mul poleks kümneks aastaks enam aega olnud — pole ma ju enam nii noor, eks ole. Tuli, nagu inglased ütlevad, lähtuda deviisist «make or brake!» (tee või murdu — toim). Minu jaoks on teleprotsess huvitav. Kuni asi on valmis ja hakkab oma elu elama. Sa võid tõmmata paralleeli lastega. Huvitavam on neid ikka teha kui kasvatada. Kõlab karmilt, kuid ma olen kindlasti  parem neid tehes, kui nende eest hoolitsemisel.

Tunned sa selle viimase pär
ast vahel ka süümepiinu?

Kas nüüd just süümepiinu? Ma olen sellega nõus, et vastutus jaguneb… Ei, süümepiinu võib-olla mitte, aga vahest mõtlen sellele küll.

Sinu esinemised on olnud ülimalt enesekindlad, isegi ülbed. Miks?
Tegin oma «A4» saates kakskümmend intervjuud ja ainult kahes läksin teravaks. Enesekindlust ja ülbust ei maksa segi ajada. Need on kaks eri asja. Arvan, et ma ei ole ülbe. Minu esinemised on olnud enesekindlad. Enesekindlust on muidugi ka kahte liiki. Üks põhineb bravuuril, teine teadmistel, millele enesekindlus on rajatud. Minu enesekindlus ei ole kunagi rajatud sellele, et lähen ja hakkan intervjuu ajal kedagi lambist nottima. Olen ikka asjaga tööd teinud. Kui tegin paljunäägutatud intervjuu kirjaneitsiga (Kerttu Rakke — toim), siis lugesin enne ühe ta raamatu läbi. Kuigi see oli tõeline piin. Aga ma töötasin selle läbi.

Samas on sinu kahtlase tausta pärast näiteks vutiaktivist Aivar Pohlak intervjuust keeldunud. Kui palju on su minevik sulle kaikaid kodaratesse loopinud?
Millest see Pohlaku keeldumine räägib, kas Lepajõest või Pohlakust — kummast? Ega temasuguseid pole ka nii palju. Arvan, et ma ei pea tema teemal pikemalt peatuma. Küll aga võin sulle öelda, et inimest saab karistada ainult ühe korra ühe asja eest. Eks ole! Vähemalt Euroopa õigusruumis. Mina sain karistada ainult ühe asja eest (juveelivargus Soomes, millele järgnes kolm aastat ja kümme kuud vangistust — toim) ja selle karistuse olen ma kandnud. Ka minu viieaastane katseaeg on juba kümne aasta eest aegunud. Vat nii! Teist korda ma end enam karistada ei lase. Ja see, mida ma praegu teen, on ikkagi üsna erinev sellest, mida ma tegin, eks ole! Kuidas me saame neid asju ühte patta panna? 

Mis sulle üldse tõsiselt korda läheb?
Tegelikult lähevad mulle tõeliselt korda õnnetud inimesed, kes ei suuda ise oma elu juhtida. Vaimse või mõne muu puude pärast. Need on sellised inimesed, keda liigitatakse ebanormaalsete kilda. Samas, see normaalse ja ebanormaalse piir on nii hämar. Tunnen ja tunnetan seejuures midagi väga inimlikku.

Oled peljanud oma lapsepõlvest rääkida. Miks see sulle nii õrn teema on?
Miks on jäänud selline mulje, et ma ei taha rääkida? Kui tunnen, et tahan, siis ka räägin. Olen sündinud Ukrainas, kuid juba kaheaastasena tulin koos emaga Eestisse. Nii et mingeid erilisi sidemeid oma sünnikohaga mul pole. Ema on mul Krimmi eestlane, isa ukrainlane. Isa on Kubani kasakate järeltulija, mis seletab ka minu temperamenti. Ema õppis seal mäeteedeinstituudis, linnas, mis kuulus suurde tööstuspiirkonda.

Suhtled sa veel oma vanematega?
Ema on surnud, aga isaga aeg-ajalt ikka suhtleme. Kuna nad aga eriti koos ei elanud, siis see suhtlemine oli ka niisugune… Mulle on see nagu rohkem statistiline fakt, et mul isa on. Kuigi, meil on palju ühiseid jooni.

Näiteks?
Oleme sarnased iseloomuomadustelt ja laste rohkuse poolest (Alexil on tema enda sõnul kuus last — toim), heh-heheee! Mina olin esimene laps, aga tal on neid järgnevatest abieludest veel kolm. Mu isa elab Ukrainas, tegeleb farmaatsiaga kuskil Ukrmedpromis. Ta on päris heal järjel. Suhtleb palju Kanadaga, kuna seal elab ukrainlastest emigrante, ja on loonud Kanadas sidemeid sealsete firmadega. See on ka kõik, mis ma tean. Suhtleme väga põgusalt.

Sa oled siis üksi kasvanud?
Kuidas saab kaheaastane laps üksi kasvada? Kasvasin oma vanaisa õe ja tema mehe peres.

Oled sa juurelnud, kas sinu kuritegeliku mineviku põhjused peituvad ehk lapsepõlves?

Kas sa tõesti arvad, et ma olen kunagi kurjategija olnud?! (Alexi  hääles kõlab solvumisenoot.)Aga see on selge, et omal ajal puudus mul igasugune  perekondlik kontroll. Et mind oleks suunatud — mine sinna, tee seda. Ja just isiksuse kujunemise ajal! See on puhas juhus, et ma sellest kuidagi välja tulin. Paarkümmend–kolmkümmend teist sarnast juhtu lähevad sinna, kuhu nad lähevad… Ma ei räägi sellest, et lähevad eluks ajaks istuma. Isiksuse areng jääb kuhugi toppama. Siin ei ole mingit pistmist majandusliku heaoluga. Perekond võib olla majanduslikult väga kindlustatud, aga see ei mõjuta noore sisemist kasvamist, kui teda ei suunata.

Sa oled oma käekäiguga siiski rahul?
Ma olen rahul, et minu areng ei jäänud seisma. Kahekümne–kolmekümne eluaasta vahel on nii mehed kui ka naised autopiloodi peal. See aeg on kõige ilusam ja vahvam, see kõige-kõige-kõige! Kolmekümneselt peaksid olema aga juba kõik eeldused  vaimseks arenguks. Praegu saan ma tänulik olla ainult iseendale nii halvas kui ka heas, mis on minuga juhtunud. Ma ei eita seljataha jäetud probleemide põhjuseid, mis võivad peituda lapsepõlves, ega ole käinud neid kunagi ka psühholoogiga jagamas. Mul on puudunud igasugune vajadus psühholoogi järele. Sest kui sa ise ei jõua asjades selgusele, siis ükski psühholoog ega psühhiaater, kel endal on veel kolm korda rohkem probleeme kui sinul, ei suuda sind aidata.

Kuidas sina pingeid maandad?

Lähen trenni, jooksen, tõstan rauda, mängin tennist ja korvpalli — ja stress on läinud! Karjun kellegi peale. Tööl on ikka vahest vaja… No päris nii ei ole, et pean end välja elama, aga samas usun, et kui see aitab pingeid maandada, siis tuleb rohkem välja kui sisse elada. Las keegi karjub natuke. Mine tea, vastasel korral läheb asi äkki veel hullemaks.

Sinu edu valem naiste hulgas on niisiis isiklik sarm!
Mis asi see sarm on? Minu edu valem on elukogemus ja see, et olen hea psühholoog — loen inimesi ikka päris hästi. Õelus, millega on mind tänu ekraanitööle seotud, on mulle tegelikult väga võõras. Pean ennast inimeseks, kes maaslamajat ei löö, ja üldse nagu ei löö! Kui ei paluta!