Laulupidu on iga dirigendi jaoks emotsionaalne kõrghetk, sest ka palju näinud ja teinud selle ala inimesele läheb väga korda, kui mitukümmend tuhat lauljat ja väljakutäis kuulajaid teda tema kunsti eest tänab. Eri Klas on laulja, pillimehe, dirigendi või üldjuhina osa võtnud kõigist pärastsõjajärgsetest laulupidudest ja ütleb, et tore on end tunda selle lauluarmee osana, olla võrdne võrdsete seas lauluväljakul, kirjutab ajakiri Nädal. Oluline on inimeste karisma ja inimestega sideme loomine!

“Tegelikult õige dirigent dirigeerib väikeste liigutustega, palju rohkem silmade ja kulmukarvadega,” ütleb maestro Klas. “See, mis üle lava kandub, on usk ja usaldus. Laulupeol, kui sinu ees on 20 000 inimest, ei aita vehkimisest, vaid kontakt tekib hoopis siis, kui sul on see usukanal. Paljud tahaksid ka orkestri ees rääkida ja vehkida, aga vehkimisest dirigent õhku ei tõuse. Orkester ei vaja löövat ega rääkivat dirigenti, vaid asi on usaldus- ja silmsidemes muusikute ja dirigendi vahel. Vaadake näiteks Tiia Loitmäed, temasse usutakse, tal on see usukanal. Hea dirigent ei vaata ainult lakke või esimesse pulti, vaid otsib silmadega, kes abi ja innustust vajavad. Nii et ka viimase puldi mängija või laulupeol viimases reas seisja peab tundma, et ma olin pühendunud ainult talle.”
Klas toob näite sõnateatrist. Kui Ants Eskola tuli lavale Hamletina või mängis “Kirsiaias”, oli tunne, et tal on toasussid jalas ja ta tuli nagu teisest toast seda juttu rääkima. “Tunned, et ta on loomulik. Nii olid ka Evald Hermaküla ja sõber Mikk Mikiver.”

Üks televaataja ütles, et kui ta naerda tahab, peab televiisori keerama Venemaa peale. Mina vaatan, et meeleolu- ja huumorisaadetega on meil nagu kehvasti. Labane nali ja ropendamine, mis ei aja naerma ja teeb ainult kurvaks. Samas oli tore lugeda Mihkel Raua mitte just viisakat raamatut “Musta pori näkku”, kuidas ta häbenematult kõigest kirjutab. Ma pole selle mehega sõnagi vahetanud. Tean teda, kui ta oli veel laps. Inimene kobab, läheb üle piiride, kuid ta ei saa selleks jääda ja ulbib ükskord pinnale. Vene telekultuuri puhul imestan ma seda, et vaatamata tapmise ja tagaajamise filmidele ja igasugustele muudele puudustele on seal püütud säilitada austust kirjanduse ja kunsti vastu. See näitab kultuurikihi paksust.

Mulle meenuvad Kuldmikrofoni saajad Valdo Pant ja Lembit Lauri. Suur mees oli näiteks Urmas Ott. Tihti ei juletudki tema saatesse minna. Ott võis ju küsida asju, mida ei oleks tahtnud rääkida, su n-ö riidest lahti võtta. Tõele au andes oli Ott väga andekas, väga erudeeritud inimene. Sul peab olema ka karisma. Näiteks maailmakuulus jutujuht Oprah on karismaatiline naine. Oprahi ei muuda, kas ta peab dieeti, võtab 20 kilo maha või on tüse edasi. Määrav on see sisemine vedru ja kuidas ta saadet juhib, millest ta räägib, see põnevus, miks tema saadet ootan. Aga lobisejaid saatejuhte on meil küll ja küll, kes igas pulmas tahavad peigmehed olla. Päev ei ole päeva vend ja andekate inimeste sünd siia maailma pole just sagedane.