Kommunikatsioonivaldkonna võtmesõnaks on Janek Mäggi hinnangul internet. Varsti on suur innovatsioon see, kui me lepime kokku füüsilise kohtumise. Et me teame inimest ja tunneme ta tänaval ära, kellega asja ajame, vahendab Mäggi sõnu Äripäeva infolehet “Tööjõuturg”.

Janek Mäggi, paari viimase aasta jooksul on Eesti ettevõtteid tabanud suur koondamislaine. Kuidas hindad, kas mainekujunduslikult osati selles olukorras hästi toime tulla? Kuidas toimus kommunikatsioon väljaspool ja ettevõtte sees? Kas selle kohta on tuua positiivseid ja negatiivseid näiteid?

Inimestega tuleb rääkida. Mitte nii, et paberid on siin, kirjuta alla, nägemist! Suuremates organisatsioonides on see muidugi keerulisem, kui koondada tuleb näiteks sadu inimesi. Aga ma usun küll, et enamasti käituti siiski viisakalt. Lahkuminek on valus mõlemale poolele.

Ma ei teagi, kas inimeste jaoks on muutused pikema aja jooksul halvad. Minul on endal kogemus, kus majanduskriisist tulenevad muutused sundisid mind uut tööd otsima – ning mul on hea meel, et nii läks. Ei tohi heituda. Tuleb otsida võimalusi. Mind üllatas fakt, et 100 000 töötu hulgas oli kõrgharidusega inimesi vaid 5%. Seega – ühegi töökoha külge klammerduda pole mõtet, tuleb olla tubli ja edasipüüdlik.

Seoses koondamisega on karmimad näited sellest, kuidas mainekates ettevõtetes spetsialistid pärast koondamisteate saamist avastavad, et nende asjad on juba kokku pakitud, arvuti välja lülitatud ja neil palutakse lahkuda nii kiiresti kui võimalik. Mida sellest arvata? Kas pole Eesti liiga väike riik selliste meetmete jaoks, peagi võib neid töötajaid uuesti vaja minna.

Palju sõltub töösuhtest. Koondamine tabab siiski kõige enam inimesi, kellel kas ei olnud piisavalt tööd või kellega ei oldud piisavalt rahul. See ei tule enamasti inimesele ootamatult.

On ka “jõhkraid” koondajaid, kuid kindlasti on ka nii, et koondatu on stressiseisundis ja paljud koondajad näevad tema võimalikus käitumises tonte. Ma mõistan nii neid, kes on sellise käitumise peale “üllatunud”, kui ka neid, kes nii käituvad.

Nagu lahutuse puhul on tõde võimatu leida – miks nii läks –, on see ka töösuhte lõppemisel. Töötaja peab alati jääma viisakaks, tööandja peab alati jääma viisakaks. Kui üks pool arvab, et teine ei pruugi jääda, ongi sellised probleemid majas.