OHMYGOSSIP — Nüüd on ta valmis saanud oma esikromaani, ulmeteose “Viimased tuhat aastat“, mis on juba leidnud ka ametlikku tunnustust: 23. novembril tehti teatavaks Betti Alveri kirjanduspreemia laureaadid, parimad debüüdid olid Feldmanise ulmeromaan ja Silvia Urgase luulekogu “Siht/koht“. Andrise olek raamatu esitlusel tundus olevat veidi selline, et ta laseks küsimustele vastamise asemel pigem rääkida raamatul endal.
Vastused aga annavad aimu sellest, et mõõdetud fraasides kirjutatud selge ja petlikult lihtsana näiva loo taga on teemasid, mis on meist suuremad. “Viimased tuhat aastat“ järgib hea ulmeromaani traditsiooni – mingisuguse paralleelmaailma loomise ja sealsete sündmuste kirjeldamise taga on ikka ja alati peidus ühiskonnaalane kommentaar või kriitika meie kaasajale ja hetkepürgimustele.
Miks valisite oma esikraamatu kirjutamiseks just ulme – alavääristatud, ärapõlatud ja kohati isegi oma aja äraelanuks peetud žanri?
Andris Feldmanis: Olin seda kirjutama hakates ilmselt ise pisut lihtsameelne või naiivne ja ei mõelnud üldse, kas tegemist on ulmeraamatu või millegi muuga. Selliseid ulmega flirtivaid teoseid on viimasel ajal ilmunud väga palju ja huvitavaid, ulmeriiulile neid kindlasti ei paigutata. Nagu näiteks Michel Faberi “Naha all“ ja “Imelike uute asjade raamat“ või miks mitte ka Michel Houellebecqi viimane romaan “Alistumine“, mis on mõnes mõttes liigitatav tulevikudüstoopiaks.
Teie raamatu tegevus toimub Berliinis. Miks mitte Eestis, Solarise keskuse varemetes või Estonia tühjades saalides?
Kiusatus asja nii lahendada oli olemas ja see konks oleks hästi töötanud, eriti siinsele lugejale, aga mulle tundus, et ma peaksin sellist valikut hakkama rohkem põhjendama. Berliini puhul tundus loogiline, et inimkonna riismed võivad alles jääda just suurematesse keskustesse. Valida Berliin tundus loomulik ja mulle ka huvitav, kuna olen selle osaga Berliinist mingil määral tuttav.
Nii “Teesklejates“ kui ka “Viimases tuhandes aastas“ on üheks peategelaseks maja, mida võib tõlgendada tegelaste probleemse suhte sümbolina. Miks majad?
Oli endalegi üllatav, et mul on mingi värk nende majadega. Äkki kinnisvara otsimine kui eestluse väljendusvorm? Püüd leida oma koht maailmas? Võib-olla polegi see füüsiliselt seotud mingis majas viibimisega, pigem mingis mentaalses ruumis ja minu püüdega seda mentaalset ruumi kuskile ka füüsiliselt paigutada.
Üheks “Viimase tuhande aasta“ põhiteemaks tundub olevat õnn. Esimeste peatükkide nimed on “Õnne leidmine“ ja “Õnn“, aga kas õnn pole tänapäeval mitte üle hinnatud?
Jah, see on mulle üks huvitavamaid küsimusi, et miks üldse olla õnnelik. Praegu tundub, et inimest sunnitakse olema õnnelik selleks, et ta suudaks paremini täita mingit funktsiooni. Natuke on segamini läinud, kas õnn on vahend või eesmärk.
Refereeritud intervjuu täisteksti loe veebist: menu.err.ee
Loe kõiki OHMYGOSSIP´i seltskonnauudiseid SIIT