Mis tagab Eesti kõrghariduse kvaliteedi?
Esiteks, bakalaureuseõpe peaks käima eesti, kuid magistri- ja doktoriõpe inglise keeles. Eestikeelne bakalaureuseõpe võimaldab säilitada ja arendada eesti teaduskeelt, ingliskeelne magistri- ja doktoriõpe on aga vajalik selleks, et meie noortel oleks lihtsam teiste maade ülikoolide magistri- ja doktoriõppesse minna ning teistest maadest saaks tulla magistreid ja doktorante ka meie ülikoolidesse. Euroopas on see trend juba olemas. Tegime Kohtla-Järvel geenitehnoloogia erialale reklaami ja ligi pool geenitehnoloogiasse konkureerinutest olid venelased. Bakalaureuseastmel õppisid nad eesti keeles, miks nad ei või õppida magistritasemel edasi inglise keeles?

Teiseks on vaja kehtestada õppejõududele konkurentsivõimelised palgad, sest ingliskeelne õpe eeldab välisõppejõude. Ka välismaale läinud eesti teadlased on vaja tagasi Eestisse tuua. Tõsi, osal meie õppejõududest ja teadlastest juba on konkurentsivõimeline palk, aga nad on pigem erand kui reegel.

Kolmandaks tuleb ülikoolides viia akadeemiline pool ja juhtimine teatud tasemest alates lahku. Tippjuhid peaksid olema professionaalsed juhid, mitte õppejõud oma teadustöö kõrvalt. Selline on maailma ülikoolide juhtimise trend ja selle alus on õige. (Seda meelt ma muidugi pole, et just poliitikud või endised poliitikud peaksid ülikooli juhtima.) Juhtimine peaks käima nagu firmas: tippjuht korraldab asju ülevalt alla, akadeemiline pool koos valimiste ja muuga tuleb oma initsiatiiviga altpoolt üles.

Neljandaks peaks riik võtma ülikoolidelt üle asutused, mis teenindavad kõiki inimesi, mitte ainult ülikooli enda rahvast. Tartu ülikool peab üleval raamatukogu, mida kasutavad kõik tartlased, seega ei peaks see olema ülikooli raamatukogu. Pakkuda Tallinna tehnikaülikoolile Eesti rahvusraamatukogu oleks isegi naljakas – nad ei võtaks vastu. Muuseumid, raamatukogud, botaanikaaiad, millel on laiem kandepind, ei peaks töötama ülikooli finantseerimisel.

Viiendaks tuleks aktsepteerida, et klassikalisi ülikoole on Eestis ainult üks. Ülejäänud kõrgharidust pakkuvad õppeasutused, mis on spetsialiseerunud mõnele üksikule erialale, võiksid kanda instituudi, akadeemia või mõnd muud analoogilist nimetust. Maailma üks kuulsamaid kõrgkoole, Zürichi tehnoloogiainstituut, ei nimeta ennast ülikooliks, sest ta ei vasta Euroopa klassikalise ülikooli mudelile, millel on neli jalga: teoloogia, filosoofia (loodusteadused), meditsiin, humanitaaria. Viljandi kultuuriakadeemia nimetab ennast õigesti akadeemiaks, ka kunstiakadeemia kannab sobivat nimetust.

Allikas: Õpetajate leht
Autor: Ain Heinaru