Meedia rolli ning mõjude negatiivseteks ja positiivseteks lahterdamise asemel tuleb temaatikat vaadelda eelkõige dünaamilise ning mitmenäolise protsessina.

Lapsi ümbritsev meediakeskkond on muutunud aasta-aastalt aina mitmekesisemaks ning üha nooremad lapsed sätivad end iga päev mitte ainult televiisori ette, vaid ka arvuti taha.

Mullu projekti „Meediakasvatus Eesti alushariduse institutsioonides” käigus lasteaiaõpetajatega läbi viidud intervjuudest nähtus, et õpetajad täheldavad nii laste käitumises, mängudes kui ka teadmistes muutusi, mida seostavad eelkõige laste aktiivse meediatarbimisega.

Positiivsena täheldati meedia harivat mõju täiendavate teadmiste andja ja loomingulistele tegevustele ärgitajana, ka sõnavara suurendajana ja võõrkeelte õpetajana. Samas nentisid lasteaiaõpetajad, et aktiivselt ekraanimeediat tarbivad lapsed puutuvad sageli kokku valdkondadega, mis ei ole neile eakohased. Eelkõige tundsid nad muret seksuaalvahekorda jäljendavate mängude rohkuse üle, kuid mainisid ka vägivalda sisaldavat meelelahutust. Liigset arvuti- ja televiisorikasutust seostasid mõned õpetajad pärsitud loovuse, nõrgema käelise ja füüsilise tegevuse ning puudulike sotsiaalsete oskustega.

Valimatult ja täiskasvanu toeta meediat tarbides võivad lastes mõjule pääseda meedia negatiivsed küljed. Seevastu juhendatud ja meedia mõõdukas tarbimine võib edukalt toetada laste õppimist ja üldist arengut.

Kas ehitame tsitadellid?
Meediauurijad jagunevad suuresti kaheks. Ühed ütlevad, et laste meediatarbimine tuleks steriliseerida, ehk leiavad, et lapsed peaksid üles kasvama sulgpatjade vahel. Teised seevastu on seisukohal, et meediatekste tuleb lastega koos analüüsida ning nähtu üle arutleda, nii õnnestub meedia võimalikke negatiivseid mõjusid minimeerida.

Leian, et me ei peaks meeleheitlikult püüdlema olukorra poole, kus lapsed kasvaksid üles tsitadellis. Hoopis olulisem on, et lapsed oleksid juba varakult võimelised hea ja halva üle otsustama ning meedias nähtut mõistma.

Paljud uuringud võivad küll osutada, et vägivaldseid filme vaatavate või arvutimänge mängivate laste käitumises on täheldatud argessiivsuse märke – näiteks on nad kaaslaste suhtes sagedamini ärritunud ning vihased –, kuid samas ei saa me väita, et selline käitumine on otseselt meediast tingitud. Väga keeruline on anda ühest vastust küsimusele, kas lapse vägivaldne käitumine on tingitud vaadatu sisust või on vägivaldselt reageeriv laps juba loomult agressiivsem ja ekstravertsem kui tema rahumeelsemad kaaslased. Kuna meedia võimalik mõju on tingitud eelkõige vaadatava sisust ja formaadist, on laste meediatarbimise uuringutes saanud keskseks küsimus, kuidas muuta meediast tulenevaid võimalikke negatiivseid mõjusid meediakasvatuse kaudu laste arengut soodustavaks.

Lapsed ei oska, aga kas täiskasvanutel on asi selge?
Ühest küljest on Eesti lapsevanematel vähe aega, et selgitada meedias nähtut ning arutada seda koos lastega. Teisalt ei rakendata piisava järjekindlusega ajalisi ja sisulisi piiranguid nii traditsioonilise kui ka uue meedia sisu tarbimiseks. Viimast kinnitavad näiteks Flash Eurobaromeetri 248 uuringu tulemused, mille kohaselt on Eesti lapsevanemate teadlikkus vanemlikest strateegiatest puudulik. See on võrreldav eelkõige Läti, Leedu ja Tšehhiga ning paigutub üleeuroopalises pingereas kindlalt viimaste hulka.

Väites, et lastel puuduvad meediasisu tõlgendamiseks analüütiline mõtlemisvõime ja meediakirjaoskus, eeldame vaikimisi, et kõigil täiskasvanutel on need justkui iseenesest olemas. Tegelikult vajavad ka paljud lapsevanemad ning õpetajad täiendavaid teadmisi ja meediakirjaoskuse arendamist, et laste meediatarbimist suunata.

Nii nagu mujal maailmas, võiks Eestiski ükskord lõpetada poleemika meedia võimalike negatiivsete mõjude teemal ning keskenduda sellele, kuidas kujundada süsteemse meediahariduse toel lastest meediakirjaoskajaid ning ühiskonna väärikaid liikmeid.

Autor: Andra Siibak, Tartu ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi teadur

Refereeritud artikli täisteksti loe Õpetajate Lehest