OHMYGOSSIP – Eesti 2016. aasta presidendivalimised muutusid ilmselgelt farsiks. Osalt oli see tingitud sellest, et unustati, kui vananenud ja mõttetu on kogu ligi 25 aastat tagasi hoopis teises ajastus loodud valimiskord. Mille eesmärgiks oli pealegi vältida Arnold Rüütli või mõne teise laulva revolutsiooni juhi valimine riigijuhiks.
Riigikogus põrkusid erakondade korporatiivsed kitsad huvid ning juba enne valimiste algust oli selge, et sealt tulemust ei tule. Seda kummalisem oli vaadata seda kuluaarides toimunud aasimist ja lubaduste jagamist. Seda asendasid pettuste ja reetmiste voorud. Valimiskogus kukkus valimine läbi hulga tühjade sedelite ning kahe suurima erakonna lõhenemise tõttu. Valimised läksid tagasi Riigikokku ning seekord esitas ainsa kandidaadi mingi vanematekogu, mille kohta pole Põhiseaduses sõnakestki. 9 parlamendisaadikut otsustasid umbes poole miljoni valija või õieti 1,3 miljoni Eesti elaniku eest.
Presidendi valimise seaduses on palju vastuolusid ning see ei näegi ette sellist valimist, kus Riigikogus on esimeses voorus vaid üks kandidaat. Peale surutud, mitte sisuliselt valitud. Eliit tahtis sellega oma määrdunud nägu puhtaks pesta. Ent ka seal sulasid 90 Kersti Kaljulaidile antud allkirja lõpuks 81 poolthääleks. Kõige selle taustal pole üldse eriti tähtis, kes lõpuks ära valiti.
Kindlasti on Kaljulaid oma alal tubli inimene, kes pole ka päris tundmatu, ehkki valdava enamiku inimeste jaoks siiski „must hobune“. Ainus, mida ta oma usutavuse tõstmiseks võiks kohe teha, oleks algatada presidendi valimise korra kiire muutmise ja soovitavalt otsevalimiste kehtestamise. Muidu jääb ta siiski mingiks eliidi marionetiks, kostümeeritud käesurujaks. Jooksku kui hästi tahes maratoni, seekord tuli tal läbida siiski vaid umbes 60 meetrit, kui mitte sedagi.
Autor: Mart Ummelas
Avafoto: Mart Ummelas (Scanpix/ Peeter Langovits)