Maris Altma kogus kuulsust osaledes palju kõmu tekitavas reality´s „Unistuste Printsess“ . Maris ise on meedias figureerinud aga juba varem – nimelt on ta Lauri Pedaja ekskallim ning pidas blogi, kui tegi eksperimenti „50 päeva seksita,“ lisaks on Maris osalenud mitmetel konkursidel ja fotosessioonidel ning astunud üles nii tantsija, kui modellina. Maris hakkab silma oma julguse, pealehakkamise ja otsekohesusega – võibolla ka just eelnevate omaduste pärast on Marise üks suurimaid hobisid ning lemmiktegevusi kirjutamine.

Marisel on hetkel kaks raamatut pooleli ja lisaks sellele on ta kirjutanud mitmeid lühijutte ning igapäevaselt peab ta päevikut, millest peaks kunagi tulema suur ja mahukas autobiograafia.

Eelmisel sügisel tekitas teie osalemine seksi eksperimendis palju kära ning vastuseisu õpetajatelt. Vaatmata sellele saite sisse Euroülikooli. Millega te hetkel veel tegelete?
Jah, astusin sügisel Euroülikooli õppima rahvusvahelisi suhteid ja hetkel ongi kevadssessi periood, kogu minu vaba aeg kulub eksamiteks õppimisele. Olen oma eriala valikuga rahul ja tunnen, et saan õppida seda, mis mind huvitab ja mis on mulle väga südamelähedane teema. Lisaks õpingutele valmistun ka Euroopa meistrivõistlusteks hip-hopis.

Väitsite hiljuti, et eksperiment “50 päeva seksita” ei ole siiski teie eksperiment, et mida teie noor tüdruk seksist teate. Rääkige, kas see on siis teie eksperiment või fantaasia?
Tundub, et see eksperimendi teema on siiani meediale nii südamelähedane. Ma ei pea kedagi ümber veenma, veel vähem, ei pea ma ennast kuidagi õigustama! See oli algusest peale puhas fantaasia. Fakt on aga see, et seda blogi kirjutades olid mul ka samal hetkel keskkooli lõpueksamid ja kogu aeg kulus siis õppimisele. Kiiruga lisasin iga päev vaid paar rida, tehes seda copy paste ühest portaalist. Kui Õhtuleht selle eksperimenti ettepanekuga minu poole pöördus, ei osanud ma ealeski arvata, et sellest nii suur skandaal tõuseb. Sellest tekkis ka mul raamatu idee ja võimalik, et teen selle hoopiski lühijutuks. Pole veel otsustanud.

Peale seks-eksperimendis osalemist on meedias teile omistatud palju erinevaid nimesid – Lauri Pedaja ekskallim, Seksi-Maris, Printsessi-Maris jne. Kuidas sellisesse sildistamisse suhtute?
Ma olen Maris Altma, selle nime sain sündides ja igasugused meedia poolt külge poogitud hellitusnimed ei muuda minu päris nime. Kui kellelegi meeldib öelda Seksi-Maris, teadmata selle tagamaad, siis ta võib seda öelda, vähemalt, et ta õnnelik oleks. Lauri Pedaja ekskallim – no siis võiks ju panna juba Juku-Kalle-Aadu jne ekskallim. Printsessi-Maris kõlab veelgi naljakamalt, sest Eesti ei ole kuningriik ja meil ei eksisteeri printsesse.

Ütlesite, et kirjutamine on teie suur kirg, kuidas see alguse asi, millal te kirjutamisega alustasite? Kust sünnivad ideed – kas enda kogemustest või on tegu puhtalt fantaasiaga?
Kirjutamisega alustasin juba 10-aastaselt, kui hakkasin päevikut pidama ja sellest sai selline igapäevane hobi. Päevikuid on mul kirjutatud kuus ja jätkan siiani nende kirjutamist. Lõpuks ma plaanin kokku panna autobiograafilise raamatu endast. See tuleb kindlasti väga mahukas raamat aga kunagi kaugemas tulevikus.

Ideed sünnivad mul kas vahetult enne magamajäämist või une ajal. Siis tavaliselt ärkan kas ülesse või panen hommikul kõik detailselt kirja ja sealt hakkan mõtteid edasi arendama. Mitte kunagi pole mul aimu kuidas raamat või lühijutt lõppeb. Ma kirjutan üldjuhul nii kaua kuni lahendus ja mõte ise minuni jõuab. Elukogemusi, läbielamisi, emotsioone ja tundeid tuleb ikka sisse panna reaalsest elust, sest inimestel on raske lugeda, kui nad ei saa tunnetest või mõtetest aru.

Teil on hetkel pooleli mitu raamatut, kuidas need sündisid ning mis on lühidalt nende sisu?
Jah, mul on hetkel kaks reaalset raamatut pooleli – “Hing” ja “Vene Rulett”. Mõlemad ideed jõudsid minuni unenägudes. Vahest nägin neid järjena pea iga öö ja kui kirjutama hakkasin siis lõppesid need.

Hinge nimelist raamatut hakkasin kirjutama 18-aastaselt ja hetkel on 84 lehekülge kirjutatud. See raamat räägib ühest noorest neiust, kes sureb autoõnnetuse läbi ja temast saab maa peal rändav hing. Alguses ei saa ta aru, mis temaga on juhtunud ja lõpuks satub ta teise naise kehasse, kelle mõtted ja tunded ta omandab. Ta hakkab armastama sama meest kelle kehas ta on ja tunneb samu tundeid. Hingedel on ka vaenlased ja need on Pimedusejüngrid, kes toituvad inimeste kehas elavatest Hingedest. Tema seiklused algavad siis, kui saab teada ühest raamatust, millega on võimalik neist võitu saada ja sealt algab tema ka raske teekond, selle raamatuni jõudmiseks.

Vene rulett on raamat ühest noormehest, nimega Daniel, kellel on kaks sõpra Erkki ja Leemet, kes tarvitavad narkootikume. Tema päevad mööduvad punkris alkoholi tarbides ja tema sõbrad erinevate mõnuainete seltsis. Rahapuuduses olles pakutakse neile ühes tehases mängida Vene ruletti. Daniel peab pealt vaatama kuidas tema sõbrad tõmbavad püstoli trumli veerema milles vaid üks kuul ja vajutava päästikule kordamööda. Seal samas tehases ta kohtub ka naisega, kellesse armub, kuid see naine on hõivatud ja maffia bossi poolt. Selles raamatus haigestub üks osaline aidsi ja tapetakse raha pärast inimesi. Mulle on alati meeldinud kas väga dramaatilise lõpuga lood või õnneliku lõpuga lood.

Kas olete mõelnud, et kirjutamisest võiks saada teie põhitöö ning sissetulekuallikas või on see siiski pigem hobi?
Isiklikult tahaks küll pühendada ennast kirjutamisele, kuid ma olen realist. Eestis ei teeni raamatute kirjutamisega sellist tulu, millega korralikult ja muretult ära elada. Ootan suve huviga, et saaksin kirjutada, kirjutada ja kirjutada.