Peagi ilmub Londonis elavalt kaunilt ajakirjanik Katrin Lust-Buchananilt raamat “Seks, valed ja usk iseendasse”. Raamat on kirjutatud tema enda elu põhjal ning suunatud eelkõige neile, kel kasvõi kord elus on olnud plaan välismaale kolida. “Eelkõige eestlastele, kes on kasvõi korra elus mõelnud välismaale kolimisest või inimesele, kes seda plaanib või juba on välismaale kolinud,” räägib Katrin Gossip.ee-le.

Olete viimase aasta tegelenud raamatu kirjutamisega. Millest-kellest raamat räägib?
“Seks, valed ja usk iseendasse” on kirjutatud minu enda elu põhjal. Ma olen alati tahtnud kirjutada reaalsest elust ilukirjanduslikus stiilis. Paar aastat tagasi lugesin Augustine Burroughs’i bestsellerit “Running with scissors”. See oli samuti non-fiction zanr tema enese elust, milles oli nii huumorit, dialoogi kui kõike muud, mis on ühele heale romaanile vajalik. See raamat inspireeris mind paljus. Kuna ma kasutan oma raamatus kõikide inimeste õigeid nimesid, siis on see kindlasti Eesti inimese jaoks shokeeriv ja skandaalne. Kuna ma aga kirjutan tõtt, siis mul ei ole midagi karta. Elu ise ongi tavaliselt palju skandaalsem kui mõni film või ilukirjanduslik teos kokku. Raamatus on juttu nii meie eesti kuulsustest kui maailmastaaridest. Las see jääb lugejatele üllatuseks, kellest täpselt. Kõik, kellega ma olen elus kokku puutunud, võivad end selles raamatus kohata. Selles on armastust, seksi, valesid kui skandaali, boonusena kõike puhtast elust endast ja inimestest, keda me kõik teame.

Millisele sihtgrupile teie raamat eelkõige suunatud on?
Loomulikult on “Seks, valed ja usk iseendasse” mõeldud kõikidele minu armsatele rahvuskaaslastele. Eelkõige eestlastele, kes on kasvõi korra elus mõelnud välismaale kolimisest või inimesele, kes seda plaanib või juba on välismaale kolinud. Sellest, mis ootab meid ees kui lennukiaknast ei paista enam Lennart Meri nimeline lennujaam ja kodumaa rohelised metsad. Kas kõik ikkagi on välismaal nii roosiline nagu me kodumaal armastame unistada ja mõelda? Ees ootavatest raskustest, tõusudest ja mõõnadest.
Minu kaaluprobleemist, ettekandjaametist, depressioonist, abikaasa raskest haigusest, rahapuudusest, näljatundest, saamatusest, koduigatsusest, inglaste mõnitavast suhtumisest Eesti tüdrukutesse, tööst Briti meedias, maailmastaaridest ja Eesti kuulsuste telgitagustest, kodumaa vihast ja meediarünnakutest ning loomulikult sellest, kuidas kõige selle keskel ellu jääda…

Kui mina Eestist lahkusin oli vähe neid, kes mulle ees ootavast reaalsusest rääkisid ja just sellepärast saabusin ma Londonisse mingis mõttes nagu Buratiino Lollidemaale.  Loomulikult on välismaal võimalus oma unistusi täide viia, ainult, et tavaliselt on sel hind. “Seks, valed ja usk iseendasse” sai kirjutatud just mõeldes minu esimestele aastatele kodust eemal ja loodan, et inimesed leiavad sellest raamatust abi ja toetust. Me eestlased peame kokku hoidma!

Kust, millest sai raamatu kirjutamise mõte alguse?
Raamatute kirjutamise soov on mul olnud aastaid. Ometi on võimatu kirjanikuks saada või õppida üleöö ja see on aastate pikkune töö. Pealegi on tegu minu esimese üllitisega ja liiga vara on rääkida kirjanikupõlvest. Paar aastat tagasi tegi mulle üks ameerika kirjastaja ettepaneku kirjutada inglise keelne raamat, mis põhineb just minu kogemustel Eestist ära kolides. “Millisena näeb London välja läbi Ida-Eurooplase pilgu”, oli kirjastaja mõte.  Kuigi ma olin sellest ideest nii erutatud, tabas mind kirjutaja kramp (inglise keeles on selleks väljend writers block).  Ma istusin päevi arvuti taga ning ei suutnud kirjutada ühtegi lauset, millega ma oleksin ise rahul olnud. Kuigi ma olin kirjastajale andnud näha oma proovitööd, mille põhjal ta mulle pakkumise tegigi, ei saanud ma end kuidagi käima. Olin peaaegu, et kirjutamise ideele käega löömas ja ilmset oleks seda ka teinud, kui minuga poleks ühendust võtnud minu endine kolleeg ja ülikoolikaaslane Marii Karell.  Marii oli huvitatud raamatust, mis kirjeldaks minu kolimist välismaale ja annaks noortele nõu. Eesti on Euroopa Liidus ja meil on võimalus reisida rohkem kui iialgi varem.

Mõtlesin, et proovin eesti keeles kätt ja ehk läheb kirjutamissoon lahti. Praegu tunnen, et nagu läks…mõistsin, et ükskõik kui palju ma inglise keelt ka ei valda, on eesti keel minu kodukeel ning kõigepealt pean oma mõtted ja emotsioonid just eesti keeles paberile panema ja alles seejärel need inglise keelde tõlkima. Tegelikult ma ise naudiksin seda kõige paremini. Nõnda saan ma kirjutada nii kaasmaalastele kui välismaalastele, mis annab mulle natuke suurema karjäärivõimaluse. Pealegi on need kaks keelt oma sõnakasutuses nii erinevad. Aga sellest kõigest on veel vara rääkida…enne tuleb vaadata, kuidas mu esimene raamat üldse peale läheb! Süda muidugi kripeldab ja muretseb. Ma jagan ju ikkagi rahvaga kogu oma elu ja see on inimlik, et vastukaja teeb mind ärevaks. Kuigi raamatust teavad siiamaani väga vähesed inimesed on reakstioonid juba nurgast nurka. Kes arvab, et mind tõmmatakse selle pärast Eestis elusalt risti, samas on ka tulihingelisi toetajaid. Orkuti kaudu olen saanud ka paar ähvardust a la “ole ettevaatlik” aga ajakirjanikuna olen ma harjunud ähvardustega elama, nii et need ei häiri mind enam. Pigem kardan sõprade ja lähedaste arvamust. Selles on palju skandaali, aga samas see olengi ju mina – hästi emotsionaalne, tuline ja tõeline romantik. Kui midagi teha, siis kogu hingest ja ikka kõigest!

Mis inspireeris, inspireerib kirjutama?
Mind inspireerivad kirjutamisel kõige rohkem kogemused ja üleelamised. Kuigi mure ja vaeva ei ole meeldiv taluda, siis mulle tundub, et just mõõnaperioodidel õpib inimene kõige enam. Vahel ma olen nii meeletult õnnelik millegi üle ja istun maha, et seda tunnet kirja panna, aga sõnad ei tule välja. Kurbuses on tundeid palju kergem väljendada. Ma olengi selline melanhoolne tüüp ja tunnen tihti üksindust ja elus üleelatud valu, peale selle on mu aju nagu diktofon, mis kõike mu ümber ja mu sees juba aastaid salvestab. Mul on meeles iga oluline pilk, dialoog, isegi kellaaeg ja kirjutamine aitab sellest koormast natuke vabaneda.  Ma võtan kõike hinge ja tihti pettun, siis usaldan jälle ja naeratan. Ma usun, et mu mehel on minuga päris keeruline elada ja olen tema visadusele minu kõrval püsida, ükskõik mida ma ette võtan, väga tänulik. Me oleme parimad sõbrad.

Millal raamat ilmub ja kes on kirjastaja?
Minu teada tuleb raamat trükikojast välja samal päeval kui ma jõuan Eestisse, 16. märts, nädal enne minu sünnipäeva. Kirjastajaks on Amanda Gris. Täpset müügi kuupäeva ma veel ei tea. Ma olen Eestist nii palju ära, et mul on nii hirmus koduigatsus ja hirmsasti tahaks seekord kõiki lugejaid, fänne ja sõpru Eestisse jõudes kallistada. Ma olen saanud tänu oma Õhtulehe blogile nii palju vapustavat tagasisidet ja loodan, et mu raamat pakub kõigile naudingut. Kuigi ma saan ispiratsiooni kurbusest, peaks “Seks, valed ja usk iseendasse” siiski pakkuma kõike läbi huumoriprisma ja selles saab ka väga palju naerda.  Täpset esitluskuupäeva ma veel ei tea. Väga tahaks kohtuda lugejatega ka väljaspool pealinna, Tartus ja Pärnus. Kus ja täpselt, annan varsti teada…oodatud on kõik, nii minu ustavad sõbrad kui minu isiku tulihingelised kriitikud.

Kas te võiksite eksklusiivselt gossip.ee lugejate jaoks tuua v&auml
;lja mõned toredad tsitaadid-lõigud?
Huvitavatest lõikudest on mu raamat tulvil. Nii raske on ühte teisest ette tuua…aga püüan…

“Teisel kursusel sain tuttavaks vanema kursuse “tegijatega” – kaks kursust minust eespool olnud Tuuli Kochi ja Birgit Püvega. Aeg läheb kiiresti ning seda, kuidas me tüdrukutega esimest korda kohtusime, enam ei mäletagi. Ainus, mis mulle meie sõpruspäevade algusest meenub, on üks kummaline talvekuu hommik Tartu hotellis “London”, jõime “Baileyse” likööri ja lõime katusetoas tantsu. Olime end järjekordselt hommikusse pidutsenud. Tuuli ja Birgit tulid korra nädalas Tartusse loengutesse, pärast loenguid läks ikka nii, et lõpetasime kuskil kõrtsis pummeldades. Tollel talvekuu hommikul pidin mina õppetoolis kaitsma kursusetöö teemat ja nemad lõputöö teemat. Kaitsmisele me “tervislikel põhjustel” kahjuks ei jõudnudki.”////

“Töökoha otsimisel ei olnud mul muud võimalust, kui koputada restorani ustele ja otsesõnu küsida. Suur oli mu üllatus, kui avastasin, et London oli täis nö uusi eurooplasi: poolakaid, tsehhe, horvaate, slovakke, kes kõik minu kombel sealt õnne otsisid.
“Sa oleksid pidanud tulema paar kuud varem, kohe kui piir lahti läks. Hetkel on tööjõu uputus ja midagi leida on väga raske,” selgitas suvaline kesklinnarestorani mänedzer mulle järjekordsel tööotsingul.
Tõsi ta oli, töö leidmise mõttes sattusin ma Londonisse kõige kehvemal ajal. Täna näiteks on paljud toona Londonisse tulnud idaeurooplased tagasi koju naasnud ja tööpakkumisi on isegi majanduskriisist hoolimata leida ilmselt lihtsam kui aastal 2004.”////

Ükskord sattus minu teenindavasse lauda rikas venelane.
“Kust sa pärit oled?” küsis ta, kuldhammas irvakil, ise näpuga inglisekeelsel menüül järge ajades.
“Eestist.”
“Oi, siis räägime vene keeles…” hõõrus ta erutunult käsi, “Po-russki govorish?”
“Väga piinlik, aga minu vene keel ei ole just kõige parem. Eelistan suhelda inglise keeles,” vastasin viisakalt.
“Kuradi libu, mis mõttes sa ei räägi vene keelt? Eestis räägivad kõik vene keelt! Kui sa praegu vene keelt rääkima ei hakka, siis ma lähen otsejoones omaniku juurde ja kaeban… Ciro Orsini on mu sõber, ta laseb sinusuguse lipaka päeva pealt lahti!”
Kuna ma saan vene keelest aru, aga vastu rääkida ei oska, kehitasin õlgu ja vabandasin. Härra tõusis püsti, sammus nagu lubatud baarileti juurde ja nõudis valjuhäälselt restorani omanikku.
“See tüdruk on rassist, mida ta arvab kes ta on! Ta on, raisk, Eestist, endisest Nõukogude Liidust!”
Restorani juhataja astus mulle ligi ja palus mul temaga koos restoranist väljuda.
Ukse taga küsis ta, mis on probleemiks? Miks ma keeldun vene keeles rääkimast?
“Sa oled ju Eestist. See on oluline klient?” imestas juhataja.
Püüdsin kreeklasele selgitada, et vene keel ei ole meie kodukeel. Pidin talle, käsi südamel, vanduma, et ma lihtsalt ei oska venelasele tema emakeeles vastata, kuna kreeklane arvas, et ma olen uhke ja restoran ei olnud tema meelest uhkuse näitamise koht.
See kõik tundus nii totter, tegevus toimus ju Londonis mitte Moskvas.
Olukord lahendati sellega, et venelase lauda pandi teenindama brasiillannast rinnakas neiu. Kantpea välimusega härral oli õnneks haugi mälu ja rinnakas blondiin viis kiirelt mõtted mujale.
Ent iga kord, kui ma venelasest pitsadega möödusin, käratas ta midagi vulgaarset.
“Libu! Nõukogude Liit oli kõige võimsam liit. See aeg tuleb veel tagasi, küll sa näed!”////

“2009. aasta mais käisin Cannes`i filmifestivalil, kus mul õnnestus kavalust ja saatuse soosingut kasutades juttu ajada Brad Pittiga.
Kuigi jutuajamise algatuseks Piti mustas ülikonnas turvamees mind juukseidpidi filmitähest eemale tiris, osutus maailmakuulus näitleja ise lihtsaks nagu naabrimees. “Tead, sa valgusta mind, mis see viimane kuulujutt minu ja Angelina kohta on? Kas me oleme koos või lahus?” küsis ta. “Ausalt. Sa oled ju ajakirjanik, sa oled kursis. Ma tahaks ise ka väga teada.”
Nägin, kui ühtehoidvad ja armunud nad Angelina Joliega tol peol olid, vaatamata sellele, et ajakirjandus alailma nende lahkuminekust pasundas. Mu silmad justkui avanesid sel hetkel märkamaks, kui valelikul ja salakavalal elualal ma töötan.”////

“Olen õnnelik, et päästsin oma abielu südamehäält kuulates ega kuulanud neid, kes enda arvates meile parimat tahtsid: lõppude lõpuks pean just mina selle otsuse tagajärgedega edasi elama.” ////

“Kogu elu olin ma midagi kartnud: surma, haigusi, lähedaste kaotamist…. Need hirmud olid mürgitanud mu elu väga pikalt, viimased vastuolulised aastad olid mu närvisüsteemi proovile pannud ning sain aru, et sellisena tüütasin mitte ainult iseennast vaid ka kõiki lähedasi. Umbes aasta eest sain aru, et pean tasakaalu leidmiseks midagi ette võtma. Sirutasin käe isegi lihtsakoeliste ameerika eneseabiraamatute järele, ehkki veel mõni aeg tagasi olin Dr Phili suguseid teleravitsejaid jaburateks pidanud.
Ometi leidsin ma abi just Dr. Phili sõnadest, et elu ei ole võimalik nautida ilma selle tõuse ja mõõnasid mõistmata. Õnnelikuks olemine ei peitu tema sõnul mitte igaveses heaolus, vaid oskuses kõike nautida läbi katsumuste.”////

Kas raamat tuleb illustratsioonidega? Kui jah, siis kes illustreerib?
Raamatu illustratsiooniks on seekord minu isiklikud fotod minu isiklikust elust, mis siiani ajakirjanduses ilmunud pole. Järgmine raamat tuleb kindlasti illustratsioonidega.

Milliseid raamatuid ise armastate lugeda?
Mulle on ääretult südamelähedased Vene kirjanikud nagu Turgenev, Dostojevski, Aksakov. Viimasel ajal olen hakanud uuesti lugema kunagist kohustuslikku koolikirjandust. Nüüd, aastaid hiljem, avanevad need raamatud hoopiski teise nurga alt, kui siis, kui õpetajad meid vägisi neid lugema sundisid. Lemmikraamat on Ivan Turgenev’i “Isad ja pojad” ja Dostojevski “Kuritöö ja Karistus”, mida ma olen lugenud vist viis korda jutti ja ikka veel avastan nii palju uut ja südamelähedast. Samuti olen viimasel ajal hakanud hindama filosoofiat, lemmikraamat sellest valdkonnast on “Meditatsioonid”, mille autor on Sokrates. See on aidanud mul maailma mõista ja õppida andestama.

[ot-gallery url=”gallery/katrin-lust-buchanan-gossip-ee-le-ma-kasutan-oma-raamatus-k%c3%b5ikide-inimeste-%c3%b5igeid-nimesid”]