Kui pöörata põhjuste ravimise asemel kogu aur tagajärgedele, pole head loota. Lisaks arstiteadusele kõlbab sama põhimõte mujalegi. Kui usaldamatust lapsevanemate vastu hakatakse läbi arstitõendite reguleerima, on kahju suurem kui võimalik kasu, vahendab Delfi Liisa Pakosta blogi.
Esmapilgul tundub väga lihtne: kui laps koolist puudub, olgu arstitõend ette näidata kõikide pikemate kui 5-päevaste puudumiste korral. Nii pakub välja Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu (412 SE II-1) kust tegelikult peaks kohustusliku arstitõendi osa tervenisti välja jätma. Tuliseid vaidlusi on puudustõendi teemal peetud nii Riigikogu kultuurikomisjonis kui ka Sotsiaalministeeriumi vastavasisulises ümarlauas, ent tulemusteni veel ei jõutudki. Kui probleemi lähemalt uurida, avaneb lihtsa asemel hoopis keerulisem pilt.
Õiglasem ja õigem oleks hoopis selline lahendus, et lapsevanem otsustab kui kaua haige laps peab kodus püsima, vajadusel annab arst selleks vanemale soovitusi. Ning lapsevanem, kes niikuinii vastutab nii oma lapse eest kui ka selle eest, et laps koolikohustust täidaks, teavitab omakorda kooli. Arstitõend peaks olema vajalik vaid juhul, kui lapsel on tervisest tulenevalt vajalik koolis millegagi arvestada või midagi jälgida, ning igati mõistlik on ka perearstipoolne kooliõe teavitamine tehtud vaktsineerimistest lapse koolitee alguses. Kõikidel muudel puhkudel piisab vanema tõendist.
Arstitõendist pole abi ka kanaemaduse ehk Polkovniku-lese tüüpi lapsevanemate puhul – kui too koos pealtnäha õitsva tervise juures oleva lapsega arsti juurde saabub puudumistõendit nõutama, siis tuleb arstil ikkagi uskuda lapsevanema juttu “äsja nõrkenud ja haigest” lapsest ning tõend väljastada. Vaatamata meditsiini tohutule arengule on ju terve rida haigusi analüüsidega endiselt tuvastamatud ja kraadiklaasiga mõõtmatud.
Refereeritud artikli täisteksti loe Delfist