Taani-juudi segapäritolu arenguurija Erik Erikson on leidnud, et inimese elu liigendub koguni kaheksaks oluliseks etapiks, millest igal on inimesel oma ülesanne. Murdeiga oma identiteediotsingutega on järjekorras juba viies. Nt imikueas kujuneb baasusaldus, edasi tulevad tahe, eesmargipärasus, kompetents, ustavus ja elukaare esimese poole lõpuosas me õpime heal juhul tundma armastust, kirjutab Mart Laisk Delfi arvamusrubriigis.
Veelgi suurema üldistusega võiks öelda, et elu esimene pool, nn noorusaeg on oma suunitluselt ekstravertne, loov, keskkonnaga kohanev ja seda enda järgi kohandav. Noorusele on omane ka agressiivsus ja enese tahte kehtestamine. Me nö lööme elus läbi. Aga nagu me teame, see, minu meelest üleidealiseeritud, tormiline aeg saab ükskord läbi. Meie hoog raugeb. Kõik piirird, mida sai katsuda, on ära katsutud. Meie elu on nö üles ehitatud. Lapsed on suured ja arenenud riikides on selleks ajaks makstud ka majalaenud. Me oleme võtnud maksimumi, mida meie elu meile ette on näinud.
Aga elu pole ju veel läbi. Just seal kliimaksis tabab meid äkki keskeakriisi nimeline ahastus. Me oleme paarkümmend aastat rabanud ja suure asja üles ehitanud, aga nüüd selgub, et meil pole õrna aimu kah, mida see kõik tähendab. Mis on selle „asja“ mõte? Oleme sisenenud teise suuremasse eneseleidmise perioodi elus. Meie seni vallutustele suunatud pilk pöördub hoopis meie sisse ja me tunneme vastupandamatut vajadust oma nooruse looming läbi mõtestada ja kõiksusega siduda.
Kõiksusega suhestumine on inimesele raske pähkel. Tulevad ju siin kohe mängu mõisted, nagu igavik, elu mõte jne,jne. Igavik ja lõpmatus on meile mõistetamatud. Nende tunnetamist ei võimalda inimese mõtlemise struktuur põhimõtteliselt. Selle korvamiseks on meie mõte loonud Jumala mõiste.
Oma elu esimeselt, ekstravertsel poolel me ei pruugi tema olemasolu märgata. Siis kulub kogu meie tähelepanu enese ego tõestamisele, aga alustades elukaare teist poolt, selgub järsku, et ilma Jumalata, või selle „millegita“ ei saa enam hakkama. Eestlane on uuringute järgi Euroopa üks vähem religioosne rahvas. Suur osa meist ei usu Jumala olemasolu. Ometi usuvad samas paljud, et see „miski“ siiski kuskil on, oskamata sellele „miskile“ õieti nimegi anda.
Refereeritud artikli täisteksti loe Delfist