10. juulil 2009 ilmus ajakirjas Naisteleht lugu, millest paremat ma mitte kunagi lugenud pole. See lugu on nii õige minu maailmapildi ja seisukohtade vaatevinklist. Ma ei usu, et saaks veel lihtsamalt, selgemalt, mõistvamalt ning toredamini iseloomustada pereväärtusi. Ma ei oska öelda, mitmeid kordi ma seda artiklit lugenud olen, aga ma tean, ma kavatsen lugeda seda veel!
Me kõik, no mis ma siin üldistan, ma parem räägin endast, soovin minna kergema vastupanu teed ning käitun aeg-ajalt kohusetundetult. Tihti leian ennast tegemas mõttetusi ning avastan, et lapsed vaatavad sellel ajal telekat, kui mina tegelen mõttetustega… Siis meenub mulle see Epp Reinmetsa tehtud intervjuu Eesti pearabi Efraim Shmuel Kot´iga. Minu lemmiklause artiklist on: “Milleks vaadata televiisorist võõrast pereelu, seda, kuidas teised elavad? Selle asemel mängin lastega ja vestlen naisega. Sest see, mil määral me oma perekonda investeerime, mõjutab ju kõigi meie tulevikku”. Siis hakkab mul häbi. Aga häbi tundmine on vähel hea, siis kui see tõukab parematele tegudele ja mõistlikumale mõtlemisele.
Mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma mõistan, et elus tuleb tegeleda ning oma aega pühendada sellele, mis loeb. Mind aina rohkem häirib see, et inimesed loevad rohkem raha kui pühakirja ning et gallupis, kus küsin, mis religiooni järgija keegi on, on kõige suurem osakaal uskmatutel. Tegelikult on see nii kurb. Inimestel on kogu aeg kiire – aga kuhu kõik tormavad? Ma küsin oma lähedasteltki, kas te oskate öleda mulle mu vanavanavanaisa ja vanavanavanaema nime? Ei osata. Ega ma isegi siinkohal hiilata saa – minu huvi esivanemate ajaloo ning tegemiste vastu pole olnud ei tea mis suur ega ilmutanud end ka nooremana. Mul on ainult kahju, et ma ei osanud küsida küsimusi, millele vastuseid otsin, siis, kui vanaemad veel elasid. Alles nüüd, kui mul on omal lapsed ning nüüd, kui pole enam kelleltki küsida, on tekkinud nii palju küsimusi, mis vastust ootavad. Kuus sugupuud, mis peidavad endas huvitavaid seiku ning mis räägivad sellest, kust mina ja minu lapsed pärinevad – minu ema ema- ning isapoolne sugupuu, minu isa ema- ning isapoolne sugupuu ning minu mehe ema- ning isapoolne sugupuu. Ohh,… ma tahaks neid teada,…Jaakobi, Iisaku ja Aabrahamini välja!
Aga pöördudes tagasi artikli juurde, siis minu jaoks on selle sõnum lihtne: kõik algab kodust! See, millises usus ning millise pühendumisega me oma lapsi kasvatame, jätab jälje ajalukku, kujundab nii meie, kui meie laste tulevikku. See on suur vastutus laste ees, sest nemad kujundavad oma maailmapildi paljus vanemate järgi. Lastele ja perele pühendatud aeg on alati õigesti kasutatud!
Lugu ennast näete SIIT (pdf)