“Selgeltnägijate tuleproovist” tuntust kogunud Tarmo Õunapuu on endiselt töötu. Kindlate tõekspidamistega mees ei taha siduda ennast projektidega, mis pole sada protsenti ausad. “Mulle ei meeldi sellised “mustad asjad”, nagu see mees mulle pakkus. Raha ei ole siin maalimas esmatähtis, inimlikud väärtused on palju tähtsamad,” räägib menusaates finaalvooru jõudnud Tarmo Gossip.ee-le.

Rääkige palun natuke endast, oma perest, lastest.
Olen Tarmo Õunapuu. Ehk selgeltnägija-Tarmo, nagu mind saate “Selgeltnägijate tuleproov” järgi teatakse. Tegelikult olen tavaline inimene. Võib-olla ainult veidi parema tajuga, kui mõned. Elame nüüd perega maal juba kümnendat aastat, elu on palju rahulikum, kui pealinnas elades. Kuna tööl ma hetkel ei käi, on aega elu üle mõtiskleda. Tuletada meelde möödunud aegu…

Ma abiellusin üpris varakult, juba 18-aastaselt. 19-aastaselt sain esmakordselt isarõõme nautida. Oma tulevase tundsin samuti kohe ära, kui temaga kokku sain. Teadsin juba samal päeval, et temast saab mu abikaasa ja laste ema. Nüüdseks oleme Helgiga koos elanud juba peaaegu 36 aastat. Meil on 4 last – 3 poega ja tütar. Kolm last on juba täiskasvanud ja elavad oma elu, noorim poeg käib seitsmendas klassis. Kõige tuntum minu lastest on ehk keskmine poeg Lauri, kes on ansambli Metsatöll multi instrumentalist (mängib kitarri, torupilli, kannelt, plokkflööti, vilepilli, parmupilli) ning laulab.

Millal avastasite, et teil on erilised võimed, et suudate teistest inimestest erinevalt või rohkem näha?
Seda, et ma mõningaid asju teistest inimestest erinevalt näen, hakkasin tundma juba varakult, koolieas. Nimelt nägin tihti ette sündmusi, mis ees ootavad. Ma ei pööranudki sellele tollal mingit tähelepanu, sest arvasin, et kõik teised näevad samamoodi. Selgemalt sain sellest aru hiljem, kui olin juba pere loonud. Esimeses kodus, väikeses korteris Kalamajas, tegime tihti nn. peitusmänge. Naine lastega peitsid midagi suvalisse kohta ning mina pidin otsima. Ainult ühel korral jäin hätta, kui nad olid peitnud läbipaistva likööripitsi lillevaasi. Piirkonna leidsin üles, aga ei suutnud tuvastada asukohta…

Rääkides asjadest, mida paljud ei näe… Milline on teie kokkupuude vaimudega? Kas oleksite nõus mõnda kokkupuudet meie lugejatega jagama?
Vaimudega kokkupuuteid on mul olnud Kaubabaasis töötades. Sellel territooriumil oli sõjajärgselt olnud väljasaadetute laager. Seal inimesed surid haiguste kätte, osad tapeti ning nad kõik maeti sinna. Hiljem ehitati samale territooriumile Kaubabaas. Kui vahest oma töö tõttu sinna kauemaks jäin, siis kuulsin samme, mis trepist üles tulid, kuigi inimesi ei olnud majas kedagi. Ning kui sammud lähenesid minu uksele ning ma välja vaatasin, polnud seal kedagi. Ka minu abikaasa Helgi, kes töötas Kaubabaasis ning ka öösiti, nägi vahest varje liikumas, ning kuulis samme. Kusjuures mitte ta üksi, ka sealsamas olnud kass pööras pead samas suunas, kuhu läks varjukuju.

Teine juhtum oli minu uues elukohas, kui olin hommikul end tööle sättimas ja teised kõik magasid alles. Kuulsin kõrvaltoa ukse linki alla minemas ning ust avanemas. See uks käis lahti küllalt raskelt ning minu üllatus oli suur, kui nägin selle pärani valla olevat, kusjuures veidi aega tagasi oli see kinni! Vaatasin igaks juhuks majas ringi. Kõik magasid rahulikult edasi… Pärast arvasin, et ukse avas majas elanud endine perenaine, kes tuli vaatama, kes nüüd majas elavad. Hiljem pole seda enam juhtunud.

Kuidas edenevad teie töökoha otsingud? Kas olete endale tänaseks töö leidnud?
Tööd ma tänaseks veel leidnud pole, aga eks tänasel päeval on see raske kõigil. Pole viga, arvan ma, eks lõpuks ikka midagi leian. Jaanuari keskpaigast olen nüüd ametlikult töötu. Tegelen kodus lumerookimise, kütmise ning muude hädatarvilike asjadega. Mulle küll tehti vahepeal ettepanek pärast saadet, et hakkaksin nõustajaks selgeltnägijana, aga ma loobusin sellest. Mulle ei meeldi sellised “mustad asjad”, nagu see mees mulle pakkus. Raha ei ole siin maalimas esmatähtis, inimlikud väärtused on palju tähtsamad.
 
Millist tööd kõige meelsamini tahaksite teha? Millist tööd te kõige paremini oskate teha?
Erialalt olen olnud tehnikamees. Üle 20 aasta töötasin ETKVL´i, hilisema nimega ETK Kaubabaasis. Esialgu tõstukite remondi alal, hiljem raadiosõlmes, lõpus telefonijaamas. Ka elektritöid olen pidanud piisavalt tegema. 2000. aasta sügisel kolisime siis maale. Oma 5-toalise korteri müügist saadud raha eest ostsime maja Harjumaale, 40 km kaugusele Tallinnast. Tööd kaubabaasis jagus veel mõneks ajaks, aga mingil hetkel sai see otsa ning mind koondati. Aasta jagu olin kodus, siis sain Dramateatrisse tehnik-elektrikuks. Meenutan seda aega siiani hea meelega. Seltskond oli väga mõnus, toredad inimesed ümberringi… Siis aga leidsin töö kodule lähemale. Kahjuks on see firma nüüd omadega pankrotis. Nad tegelesid elektrikilpide valmistamisega. Kui aga ehitusbuum lakkas, polnud ka kilpe kellelegi müüa.

Millised plaanid on teil selleks aastaks? Kas tuleb hea aasta? 
Praegu lihtsalt tegutsen kodus, eks näeb, mis tulevik toob. Pikemaajalisi plaane pole veel teinud. Tulevikku ennustada ei oska, eks näe, mis tal minu jaoks välja mõeldud on.