Äsja Delfi Naistekas oma kolumni pidama hakanud kaunis raadio- ja telesaatejuht Kirsti Valdstein-Timmer räägib, et moepolitseiks ta ennast ei pea. “Ma ei heida inimestele nende riietust ette. Peaasi, et oleks puhas ja kasitud. Igal inimesel on õigus kanda seda, milles ta end hästi tunneb ja mis talle endale sobib. Riietus ju iseloomustab inimest, tema stiili, tema ametit,” räägib Kirsti Gossip.ee stiilirubriigile.

Kas olete pigem emotsionaalne või ratsionaalne ostja?
Enamasti ikka emotsionaalne, aga viimastel aastatel olen õnneks muutunud ka suhteliselt ratsionaalseks. Ma ei osta riideid ostmise pärast, vaid siis, kui on vaja osta ja ma ostan ainult neid asju, mis on “minu omad.” Tegelikult kõige enam armastan šopata raamatu- ja plaadipoodides. Nendes võidab peaaegu alati emotsioon!
 
Kas on mõni rõivaese, aksessuaar või muu toode, millest te poes ükskõikselt ei möödu?
Saapad, kasukad ja kotid on need, mida ikka vaatamas käin. Kui midagi hingele jääb, kaalun hoolikalt, kui palju ja kas ma seda kannan. Vahel saab emotsioon ratsionaalsusest võitu, aga see oleneb ka hinnast.
 
Kui palju kulutate kuus keskmiselt riietele? Mis on olnud teie kõige n-ö pööraseim või emotsionaalseim ost?
Mul ei ole kuu keskmist riietekulu. Kui midagi vaja, tuleb osta. Laste riietele kulub palju raha. Eestis on ostmine juba absurdilähedaseks muutunud. Kui ikka Ecco lastesaabaste eest (nr. 28) küsitakse 1800.- siis hakkad tahtmatult kaupmeeste mõistuses kahtlema. Möödunud suvel, enne reisi otsisin pisipojale plätusid. Aastasele lapsele müüdi meie spordipoes Adidase plätusid hinnaga 700.- krooni. Ma peaks oma raha vihkama, kui need ostaksin. Saksamaalt sain täpselt samad plätud 150 Eesti krooniga.

Ma arvan, et minu pööraseimad ostud jäävad aastate taha. Teles saateid juhtides tõi stilist kotitäie riideid, millest valisime eetrisse sobivaid. Vahel ostsin terve kotitäie korraga ära, aga see säästis mind poodlemisest.

On teil mõni lemmikkauplus Eestis, välismaal?
Eestis mul lemmikkauplusi ei ole, ma ostan siit seetõttu, et kõike ei suuda ju mujalt toomas käia. Kui saaks vajalikule esemele kohe teise riiki järele sõita, ei ostaks ma siit ainsatki asja. Miks ma pean maksma 500%list juurdehindlust? Ma ei ole nii suur shoppaja, et mul oleks lemmikpoode välismaal. Kui kusagil midagi meeldib ja hind õiglane, ostan ära.

Milliseid brände te eelistate?
Ma ei eelista brände, ma eelistan hinna ja kvaliteedi suhet. Disaineritest teeb mulle kõige meelepärasemaid asju Roberto Cavalli, aga Eesti tegijad – Tiina Talumees, Ivo Nikkolo ja Bastion ei jää kuidagi maailmatasemele alla.

Millistes rõivastes tunnete end kõige mugavamalt ja paremini?
Sõltub olukorrast, ajast ja kohast. Igapäevaselt kannan mugavaid riideid. Kuna mul on väikesed lapsed, peavad riided olema sellised, et varjavad vahel ka mõne “äparduse”. Pidulikul üritusel tunnen end mugavalt pidulikes riietes ja kelgumäel ikka suusapükstes.
 
Mis on teie meelest suurim moeaps?
Ma ei ole moepolitsei. Ma ei heida inimestele nende riietust ette. Peaasi, et oleks puhas ja kasitud. Igal inimesel on õigus kanda seda, milles ta end hästi tunneb ja mis talle endale sobib. Riietus ju iseloomustab inimest, tema stiili, tema ametit. Marju Kuut kannab oma ja Evelin Ilves enda stiili. Punkar jäägu punkariks ja ärinaine ärinaiseks. Kõiki ei saa riietada vastavalt moele. Küll oleks igav, kui kõik kannaks seda, mida hetkemood dikteerib. Jube! Me elame ju ikka endale, mitte moepolitseidele, seega ma moeapse ei otsi. No kui norida, siis lavainimesed peaks lavale ikka minema lavariietega, väljaveninud püksipõlved ja terve päev seljas olnud t-särk sinna ei sobi.

Mida te kunagi ei kannaks, mis riivab silma?
Ma ei ole kostüümiinimene. Ülalpoole põlve ulatuv seelik ja korralik kontoripintsak – neid ma selga ei pane. Need riided lihtsalt ei käi minuga kokku. Minu silma riivavad pigem mustus ja segadus, mitte riided.