“Katrin Saks on osutanud sellele, et riik peab lastekaitse eest vastutama ja looma laste ombudsmani institutsiooni. Minu arvates peaks eelkõige iga täiskasvanu märkama abivajavat last ning tegutsema. Nn garaažilast märkas vastutustundlik tavakodanik. Ta ei pruukinud lapse õiguste konventsioonist midagi teada, aga tegutses. Seevastu neile, kes lapse õiguste konventsioonist palju teavad ja sellest andunult räägivad, ei saa alati kindel olla,” kirjutab Ants Tammar, Lastekaitse Liidu infokeskuse Märka Last infojuht Õpetajate lehes.

“Vajame laste ombudsmani – eestkõnelejat, kes ei sõltu poliitikakarussellist. Tundub, et kui poliitika lastekaitsesse tungib, kipub nii mõndagi paigast nihkuma. Täna ei jäta keegi mainimata, et iga laps on tähtis, et ükski töö pole nii vajalik kui lapsevanema oma. Paraku kuuluvad need sõnad rohkem pidupäevadesse kui argiellu. Paljudes Eesti peredes valitseb vaimne ja füüsiline vägivald, lapsed põgenevad kodust kampadesse, mis on sageli kriminaalse taustaga. Tõsi, meil tehakse ka kuritegevust ennetavat tööd, kirjutatakse sellekohaseid projekte ja kulutatakse kümneid miljoneid kroone. Aga enamik vägivalla ohvritest on oma mures ikka üksi,” kirjutab Tammar.

“Lastekaitsetöös puudub süsteemsus ja järjepidevus. Toimub lastekaitseteemalisi uuringuid, konverentse, seminare, nõupidamisi ja arutelusid ning on palju lastekaitsest rääkivaid inimesi, aga vähe neid, kes last vägivalla eest kaitseksid.”

“Üksi ripakile jäetud hirmunud väikelapsi on palju. Kuni lapsega pole midagi halba juhtunud, on lastekaitsja jõuetu – saab ainult väärteole tähelepanu juhtida (ja sõimu kuulata). Veelgi murelikumad lood on 14–16-aastastega, kes elavad üksi, sest lapsevanem(ad) töötavad välismaal. Nende lastega on politseil aina sagedamini tegemist.”

“Paljud lapsevanemad ei tee vahet karistamisel ja füüsilisel vägivallal. Pedagoogiliselt ja psühholoogiliselt põhjendatud karistamisega, millest on lapsele abi, ei viitsita või ei osata tegelda, selle asemel maandatakse omaenda ebaõnnestumiste viha ja pingeid last spontaanselt rünnates, arvates, et nii „kasvatatakse” last. Kui vanasti oli vits profülaktilise vahendina nagis või kapi otsas, pigem vibutamiseks kui kasutamiseks, siis nüüd on küllalt juhtumeid, kus lapsele antakse vitsa kirglikult, rusikaid ja muud käepärast käiku lastes. Õiglane karistamine ning tigedusest ja vihast välja kasvanud vägivald on kaks täiesti eri asja.”

“Mäletan, et sain lapsepõlves ka ise ükskord ema käest vitsaga kolm-neli kerget sahmakat, sest olin ületanud mulle kehtestatud mängumaa piiri, milleks oli maantee. Enne seda olin juba kahel korral kokkulepet rikkunud, maanteel seigelnud ja luba küsimata kodust paar kilomeetrit kaugemal elavate poiste juures käinud. Ema selgitas, noomis ja riidles, aga kolmandal korral võttis vitsa. See on ainus kord, mil olen vitsa saanud. Aga mind karistati armastuse ja hoolivusega, murest kantuna, sest minu turvalisus oli ohus. Karistus ei olnud valus, kuigi nutsin. Nutsin häbist, et olin usaldust korduvalt petnud.”

“Lastekaitsjana peaksin ütlema, et mu ema sooritas väärteo, aga pojana tunnistan, et mu piirid said tollal paika. Tajusin lapsena selgelt, et tegemist oli karistamise, mitte ülekohtu ega vägivallaga. Aga kuidas teha selgeks karistamise ja vägivalla erinevus kõigile lapsevanematele?”

“Lapse kaitsmine peab algama emast ja isast. Vanemate väärtushinnangud ja käitumine määravad suurel määral selle, milliseks kujuneb lapse elukäik, ning ka selle, milliseks lapsevanemaks laps ise kunagi saab.”

“Räägime lapse õiguste konventsioonist, lastekaitse- ja muudest seadustest, aga kui ühiskonnas ei tõuse tähelepanu keskmesse perekond, kus on lastekaitse algusläte, ei muutu paremaks midagi. Kuni me ei hakka väärtustama perekonda, seni jäämegi arutelusid, vestlusringe, ümarlaudu jne korraldama ning muretsema, et vägivald on võtnud laste elus võimust. Samas tundub naiivne soovida, et pereväärtused ja perekond eurole ülemineku poliitikast olulisemaks muutuksid. Aga vajalik see oleks.”

Artikli täisteksti loe Õpetajate Lehest

Foto: