Lugeja küsib: „Ma ei saa enam lapsest jagu. Tüdruk haugub vastu, sõna ei kuula, valetab. Hääl on juba ära karjutud, aga miski ei aita. Olen ka heaga proovinud, ostnud talle riideid, aga ikka teeb mida ise tahab. Olen selles olukorras jõuetu!“
Psühholoog vastab:
Iga käitumine on eesmärgipärane. Täpselt nii nagu täiskasvanudki, soovivad lapsed tunda end olulisena, kuhugi kuuluda, midagi väärt olla. Mõttetu ja negatiivne käitumine võetakse abiks, et end oma tähtsuses veenda. Halvasti käituva teismelise kõige levinum eesmärk on võim ning lihtsaim viis seda saavutada on vastuhakk. Trotslikult käituv laps võib mõelda umbes nii: “Ma ei pruugi küll olukorrast võitjana väljuda, aga ma saan inimestele näidata, et nad ei suuda mind alla suruda. Nad ei suuda mind takistada tegemast asju, mida ma teha tahan või sundida mind tegema asju, mida nemad tahavad.“ Võimu taotlev laps võib käituda häbematult, agressiivselt, trotsib autoriteeti, ei kuula sõna, mossitab, protesteerib, peremehetseb, näitab iseloomu. Lapsevanem võib tunda, et tema juhipositsioon on ohus, ta võib tunda end vihasena ja pettununa.
Esmalt võiks lapsele märku anda, et mõistate tema käitumise eesmärki. Nt. võib öelda: „Kas sa tahad mulle näidata, et võid teha, mida soovid ja keegi ei saa sind sundida midagi muud tegema?“ Kui halva käitumise eesmärk on ühiselt tuvastatud, võiks järgneda sellele arutelu, mida saaks koos probleemi lahendamiseks ette võtta. Jutuajamine ei tohiks muutuda loenguks, vaid võiks olla sõbralik ning koostööd soosiv. Kuna laps tahab end tunda olulise ja tähtsana, võib lasta tal teha seda mõnel kasulikul moel. Seejuures peaks lapsevanem ise samuti loobuma võimuvõitlusest ning keskenduma koostööle. Allasuruv-autokraatlik lähenemine annab sama vähe tulemusi nagu ülemäärane turvamine ja poputamine. Eriti tundlikud on teismelised alavääristava kohtlemise suhtes. Et arendada vastutust, tuleb seda pigem jagada, kui sellest rääkida. Kui lapsevanem alati vastutust oma õlgadele ei haara, jääb lapsele võimalus tunnetada ka väära käitumise tagajärgi ning seeläbi mõista vajadust oma käitumist muuta.
Lapsed oskavad hinnata sõbralikku suunamist täiskasvanu poolt, kes neid austab, kuid võimukale täiskasvanule antakse igal moel mõista, et ta ei suuda nende käitumist kontrollida. Vältimaks kodu muutumist sõjatandriks ning muutmaks trotslikud eitused jaatusteks, tuleb saavutada laste poolehoid. Nt. :“Sul on õigus, ma ei saa sind sundida midagi tegema. Kas me saaksime midagi koos ette võtta, et olukorda parandada?“
Lubamine ja keelamine on sama mündi erinevad küljed. Keelamine ehk karistus kutsub esile vastuseisu, kättemaksu ja mässu, lubamine aga paneb lubaja kõrgemale positsioonile. Kogu sotsiaalse suhtlemise aluseks on osavõtt – suutlikkus ühistest eesmärkidest osa võtta. Ka lastel on oma väärikus ning õigus iseennast austada.