“Milline tunne on olla aheldatud valesse kehasse? Kas seda tunneb inimene ka füüsiliselt kuidagi (ma ei pea silmas anatoomiat)? Kas avastus, et tahate olla naine, tuli hingelise šokina ja mis eas see teadmine tuli? Kas tõmme naisena elamise poole ei tekitanud küsimust, et kui jumal mind selliseks lõi, siis jumal on eksinud,” uurib lugeja Angela Aak´ilt Publiku online intervjuus.
“Tunne, et midagi on väga valesti, on nii vaimne kui ka füüsiline. Sa elad kogu aeg nagu mingi raske koormaga, mida ei öösel ega päeval ei saa ära visata. Ei saa ka end vabaks ja puhtaks mõelda nii, nagu see paljude asjade puhul muidu aitab. Ühel hetkel olid lihtsalt kõik mosaiigikillud paika nihkunud. See ei olnud šokk, vaid pikaajaline kurbus, sest ma ei olnud tol ajal kindel, kas saan midagi ette võtta. Selline vimka oli mulle määratud saatuse poolt. Seda nimetatakse vahel jumala eksimuseks, kuid ma ise arvan, et ta ei eksinud, vaid saatis mulle sellise takistuse, et sellest üle saada ja midagi juurde õppida,” räägib Angela Aak.
Kummast soost inimesel on Teie arvates elus kergem hakkama saada? Olen nõus, et küsimus on võibolla liialt keeruline ja hägune, sest subjektiivselt eelistate olla naine, aga võttes arvesse varasemat elukogemust, loodan, et saate mingi objektiivse hinnangu anda. “See küsimus ei ole üldse keeruline. Loomulikult on naisel naisena kergem ja mehel mehena. Minu käest on seda ka varem küsitud ja justkui tagamõttega, et maailm on meestekeskne.Teatud mõttes see ka on veel nii, samas on see arusaam pärit kusagilt ürgajast. Siiski – maailmas ei ole ju edasiviivaks jõuks mitte ainult karujõud, vaid armastuse, erinevate suhete, ülesannete ja toimetuste omavaheline keemia. Naisel on toime tulemiseks oma roll ja nipid ning mehel omad.”