Elu on tee. Algab alati alguses, teiste tahtel ja argsi.
Aga edasi see astuja astudes kulgeb. Minna võib
päevavalguses, aga ka varjus ja vargsi –
nii kuidas keegi julgeb. Meie julgeme nii pimesi kui päevavalguses!
Ilmad on ilusad. Tuju on hea. Aina vähem ja vähem on soovi arvuti taha istuda, sest ilm lihtsalt kutsub õue askeldama. Beebi nohiseb armsalt oma kärus magada. Ta on imearmas. Eks iga laps on oma ema silmis imearmas. Kuigi, teine laps, teise lapse ootus, teise lapse sünnitus – kõik teise lapsega seotu on täesti erinev ja teistsugune.
Esimest last Estellat ma lausa imetlesin tundide kaupa. Pildistasin ühte kaadrit 200 korda, ühtegi kustutada ei raatsinud. Fotoalbum koosneb kahest kaadrist, mõlemat sada. Ise imetlesin igat pilti pool tundi ja ei mõistnud, miks võõrad kahe sekundiga iga albumi vaadatud said. Teist last enam nii kirglikult tundide kaupa ei imetle, mitte et ta armas, ilus ja armastatud poleks, vaid seetõttu, et see esmasünnitaja vasikavaimustus on möödas, teine laps vajab samuti tähelepanu ja tunne on sootuks teine. Õnneks ei ole seda paanilist hirmu, mis peale Estella sündi oli. Ma ei käi iga kahe minuti tagant kontrollimas, kas laps ikka hingab, ma ei ärata last üles, kui ta liiga kauaks on minu meelest magama jäänud – ajendatuna hirmust, et midagi on valesti. Nüüd kontrollin iga 15 minuti tagant.
Estellat oodates olid erinevad ka isud ja enesetunne. Ivankat, oma teist tütart oodates ei saanud kohati arugi, et lapseootel olen. Elutempo oli poole kiirem. Ka mõtted olid rohkem olmeprobleemide kui kõhus oleva lapse juures. Vahel mõtlen hirmuga, et ega see last kuidagi ei mõjutanud? Armastan teda ja hoolin temast ju sama palju kui oma esimesest tütrest, aga täna, pea kahe nädalaselt, pole ta niipalju tähelepanu saanud, kui seda selleks ajaks oli saanud Estella. Kui ma Ivankaga koju tulin, siis oli Estella šokis. Ta ei teadnud, kuidas käituda. Minu kõrvus kumises aga kogu aeg „ära jäta Estellat tähelepanuta”. Ema rääkis mulle, kuidas minu naer oli kadunud päeval, kui minu noorem õde sündis. See hirmutas mind. Samuti olen palju lugenud, et noored emad jätavad endale teadmata vanema lapse tähelepanuta, kui noorem sünnib. Et nooremaga räägitakse õrnal häälel ja vanemaga käskival-kamandaval toonil ja et lapse jaoks on see raske. See hääl kõrvus, olengi nunnutanud ja kallistanud Estellat topelt peale Ivanka sündi. Estella ärkas mitu hommikut ja esimene asi mis ta tegi oli kontroll… kas see väike olevus on ikka veel meie juures? Ja kui ta nägi, et oli, siis puhkes nutma. See oli jube. Nüüd hakkab ta õnneks harjuma aga minu süda ikka valutab. Väga raske on õppida ennast laste vahel võrdselt jagama. Mõni hetk tundub, et Ivanka saab liiga vähe tähelepanu, teine hetk mõtlen, et hoopis Estella.
Täna on Margusel isapuhkuse viimane päev. Need kümme päeva on möödunud kui üksainus kiire hetk. Koos tema abiga on olnud ikka äärmiselt palju tegemist. Ma ei valeta, kui ütlen, et homse ees on juba kerge hirm. Laste vanusevahe on suhteliselt väike. Estella on nagu tulekera, kes pole poolt sekundit ühe koha peal. Soovid nagu „tahan õue”, „tahan vanni, „tahan jälle õue” jne vahelduvad müstilise kiirusega. Ajal, mil Ivanka rinda saab, olen kogu aeg valvel ja vamis kuhugi sööstma. Just siis harrastab Estella ronimist ja kõrgushüppeid või ronib kraanikausi juurde ja hakkab veega ja nõudega mängima. Mõned päevad tagasi „kolisin” mehe teise magamistuppa magama. Pole mõtet, et hommikul on kaks väsinud vanemat. Ma ei tea, kas see on õige või vale teguviis, aga eks paistab. Mees oli igatahes väga rahul minu otsusega (vot sulle, pole veel abieluski, aga juba kolime lahku magama…heheee :D). See samm võimaldab mulle aga tund aega rahulikku und kella kuuest seitsmeni hommikul. Siis vaatab lapsi Margus. See tund on lihtsalt jumalik!
Vara on veel ilmselt rääkida Ivanka iseloomust, aga siiski mulle tundub, et ta on rahulikum ja vaiksem kui Estella. Juba kõhus tundus ta tagasihoidlikum, liigutas vaiksemalt ja kukerpallitas vähem. Ka nüüd on nutt justkui vaiksem ja olek rahulikum, aga ilmselt ma olen juba unustanud, kuidas täpselt käitus Estella 2-nädalasena. Erinev oli ka sünnitus. Estella tuli rahulikult, kiiret tal polnud. 28 tundi ja oligi käes. Ivanka samas oli kiire. Vaatamata sellele, et praegu räägin temast kui rahulikumast lapsest, sündis Ivanka pea unepealt. Olin õhtul joonud suurema hulga teed ja öösel arvasin, et sellise koguse tee peale valutaks igal normaalsel inimesel kõht ja ei teinud valust väljagi. Aga kui see valu kuidagi jube regulaarselt iga 10 minuti tagant oli, siis tekkis kerge kahtlus, et äkki „täna!”. Kell oli kolm öösel. Helistasin vanematele ja ütlesin, et toome Estella igaks juhuks teie juurde ja läheme kontrollime, kas kõik on kõhus ikka vinks-vonks. Kõigest pool tundi hiljem Olümpia juures kurvi võttes Keskhaigla poole, olid valud aga juba kolme minuti tagant. Siis polnud enam kahtlust, et tegemist on sünnituse, mitte aga kõhuvaluga. Neli kolmkümmend varahommikul pandi tilluke mulle kõhu peale ja ohh seda tunnet! See oli täpselt sama mis Estella puhul. See on tõesti maailma kõige õnnelikum ja ilusam tunne. See on tunne, mis sisaldab kõiki tundeid kokku. See on äratundmise ja armastuse tunne!