“Ema pahandab viimasel ajal Eestis, et miks ma kirjutan Argentiinast tihti negatiivse nurga alt,” kirjutab Katrin Lust-Buchanan oma Õhtulehe blogis. “Loomulikult on Argentiinas palju ilusat. Eriti muudab siinse säravaks päikseline ilm. Buenos Airese Prantsuse arhitektuuris südalinn viib lausa meeled. Siin seal sätitud prouad ülikonnas härradel käe alt kinni hoidmas. Tütarlaste pikad juuksed tuules lehvimas. Argentiinlased on kohutavalt ilus rahvas. Iga teine vastutulija on väljalõigatud justkui moeajakirjast.”
“Igal pool kostab muusika. Imetlen nende perekesksust; kuidas terve suguvõsa kokku hoiab. Pühapäeviti istub suure pika toidulaua taga mitukümmend inimest: isad, pojad, tütred, vanaemad, lapselapsed. Eestlasena vaatan seda kõike lausa kadedusega. Nende viisakas tervitus alati suudelda ühele põsele…jne jne,” kirjeldab Katrin Lust.
“Samas on palju, mis mind kõige selle ilusa juures häirib. Just need samad vaesed agulid, millest me linnast välja sõites möödume ja millest ma ikka ja jälle oma blogis kirjutan ja räägin. Pidev kartus petta saada. Maantee tollist läbi sõites loen tagasi antud vahetusraha, mida on tihti vähem kui peaks; poes käies ajan näpuga järge, et keegi mu arvele jälle olematuid tooteid lisanud pole. Supermarketi parklas kõnnivad ringi turvamehed, kes kontrollivad, et poes shoppajate auto aknaid sisse ei lööda; kaubanduskeskuses pean vahel oma käekoti turvamehele andma, kes selle siis automaatse lukuga suuremasse kotti asetab ja selle pärast poest lahkumist siis jälle avab. See on siis selleks, et poelised midagi salaja oma isiklikku kotti panna ei saaks.”
“Selline pidev kahtlus ärritab. Autoga valgusfoori taga seistes jookseb autode vahel kümmekond väikest last, mõned neist vaid viie-kuuue aastased- nemad kerjavad niimoodi raha. Mõni autojuht ulatab neile raha asemel vahel vana kapsuni või pool pudelit sooja Coca-Colat. Nii väikeseid lapsi on jube ilma vanemateta autode vahel tiirlemas näha. Kodus seisvad linnaku väravatel relvastatud turvamehed.”
“Argentiinas nagu Eestiski ei eksisteeri suurt nahavärvi erinevust. Kahe kuu jooksul ei ole ma siin näinud mitte ühetgi mustanahalist inimest. Küll aga eksisteerib siin teistsugune rassism. Eriti kuumad on naljad juutidest. Buenos Aireses elab muide 200 000 juuti. Maailma suurlinnadest on see kogukond suurem ainult New York’is. Eestis juudiküsimus puudub, siin on see aga kohalike argentiinlaste seas päris suur temaatika. Umbes nii nagu meil venelastega. Kui Ameerikas eksisteerib rassismiküsimus just nahavärvi erinevuse üle, siis siin eksisteerib see rahvuste vahel, kes tegelikult argentiinlastest oma välimuselt palju ei erine.”
Refereeritud artikli täisteksti loe Katrin Lusti Õhtulehe blogist