“Üsna levinud on mõtteviis, et õnneliku elu tagavad tugev tervis, normaalne perekond, hea haridus, sobiv töökoht, piisavad sissetulekud, väärikas positsioon ühiskonnas jne. Paraku ei pruugi see kõik veel õnnelikuks teha, sest inimloomusele on omane tahtmiste lõputu kasv,” räägib muusik Peeter Vähi õnne olemusest Ohmygossip.ee’le.
Peeter Vähi, mida tuleks teie arvates teha selleks, et õnnelik olla?
Muusiku elukutse tõttu olen harjunud intervjuusid andma. Enamasti ei valmista raskusi vastamine küsimustele millegi väga konkreetse kohta, olgu see siis loodav muusikateos, peatselt algav festival või kontserdireis. Kuigi õnn või selle puudumine kuuluvad vahetult meie igapäevase elu juurde, on “õnnelik olemine” äärmiselt abstraktne mõiste, julgeksin isegi öelda – filosoofiline mõiste. Kardan, et pole suuteline vastama sellisele küsimusele enne, kui olen enda jaoks defineerinud, mis on õnn.
Budismi üheks olulisemaks alustalaks on õpetus Neljast Õilsast Tõest, milles kohe esmalt esitatakse postulaat, et elu on kannatus. Kannatustest vabanemiseks peaksime välja rabelema meid ümbritsevast tavapärasest maailmast ning jõudma seisundisse, mida nimetatakse nirvaanaks. Selles väga raskesti määratletavas seisundis pole kohta kannatustel. Järelikult peaks teatud mõttes olema tegemist absoluutse õnnega?
Kuigi üldjoontes tunnistan Buddha õpetusi ning argieluski püüan paljuski juhinduda budistlikest põhimõtetest, tundub väide, et elu on kannatus, kuidagi ülemäära teoreetilisena, ülemäära doktrinaalsena. Mõte, et kannatustest vabanemiseks ning täiusliku õnne seisundi kogemiseks peame enne kas ära surema või jõudma mingisse väga ebamäärasesse nirvaana-olekusse, tundub olevat liiga elukauge. Küllap enamik inimesi tahaksid olla õnnelikud kohe praegu või vähemalt juba lähiajal, mitte kusagil määratlemata kauges tulevikus või koguni teispoolsuses.
Üsna levinud on mõtteviis, et õnneliku elu tagavad tugev tervis, normaalne perekond, hea haridus, sobiv töökoht, piisavad sissetulekud, väärikas positsioon ühiskonnas jne. Paraku ei pruugi see kõik veel õnnelikuks teha, sest inimloomusele on omane tahtmiste lõputu kasv. Kui esialgsed soovid on täitunud, ei rahulduta enamasti sellega, vaid ihaldatakse ikka enamat ja enamat: väärikamat töökohta, kõrgemat palka, kaunimat naist, pikemat penist, luksuslikumat maja… Ühesõnaga, ikka on täiuslikust õnnest veel midagi puudu.
Kui nüüd lõpuks tulla esitatud küsimuse juurde – mida tuleks teha, et olla õnnelik, siis vastus on üsnagi ühene: tuleb osata vabaneda üha kasvavatest ihadest ja soovidest ning tuleb osata mõelda end õnnelikuks. Õnne valem peitub meie meeles, õnn pole sedavõrd sõltuvuses välistest teguritest.
Kas teie olete õnnelik inimene ja milles õnn teie arvates peitub?
Lisaks eelöeldule tahaksin rõhutada õnnetunde kogemise veel ühte aspekti. Näiteks pagari laps võib olla väga õnnetu, kui peab hommikusöögiks jälle värsket pehmet saia või pirukat sööma, samas nälga tundev inimene on õnnelik, kui leiab prügikastist kuivanud leivakooriku. Ja teine näide: pahandust teinud laps on õnnetu poolepäevase “koduaresti” pärast, kuid pikka karistust kandev kurjategija võib olla õnnelik lootuses saada poole aasta pärast amnestiat. Daam on õnnetu murtud küüne pärast, ent lahingust naasnud haavatud sõjamees on ülimalt õnnelik, et arstid suutsid päästa vähemalt ta ühe jala. Jah, õnn on suhteline mõiste. Olen mõnikord mõelnud, et tegelikult on lõppkokkuvõttes kõigi inimeste puhul õnnega ning ebaõnnega seonduvate emotsioonide summa null, valitseb teatud tasakaal, seega kõik inimesed on võrdselt õnnelikud ja võrdselt õnnetud. Viimatiöeldu on üsna tavapäratu mõte ja vajaks ehk pikemat lahtiseletamist ja tõestamist, paraku väljuks see nii sisult kui ka mahult käesoleva intervjuu raamest.
Küsite, kas olen õnnelik ja milles õnn peitub. Jah, üldiselt olen õnnelik inimene. Ent mitte seepärast, et mul oleks uhkem auto kui naabrimehel, ka mitte seepärast, et oleksin ise ilusam ja targem kellestki teisest. Pigem olen õnnelik seetõttu, et olen suutnud ihad ja tahtmised viia vastavusse reaalsusega. Ma ei vaja ega soovi midagi enamat. Samuti ei arva, et heliloojana väärin enamat tunnustust, et oma töö eest väärin kõrgemat tasu, et mehena väärin vastassoo esindajate suuremat tähelepanu, et inimesena väärin enamat jumalikku hoolitsust jne. Kõik on täpselt nii nagu peab, ja sellest piisab, et olla õnnelik ka siinses keerulises maailmas, minemata õnnejahile nirvaanasse.
Kui on paha tuju ning kipuvad tulema negatiivsed mõtted, siis kuidas neist kõige paremini vabaneda?
Parim abivahend on meditatsioon. Ent selleks on tarvis teatud oskusi.
Kas olete teinud paha tuju tõttu mõne rumaluse, mida olete hiljem kahetsenud?
Olen elu jooksul korduvalt teinud rumalusi ja muid kahetsusväärseid tegusid. Küllap olen suhteliselt emotsionaalne inimene, kuid sõnapaar “paha tuju” jääb mu tunneteskaalast üsnagi kaugele. See seondub pigem jonnakate laste ja pirtsakate beibedega.