Ene Rämmeld räägib Ohmygossip.ee’le, et esimesest Eesti Vabariigist ja kodutütardest ja Kaisteliidust kuulis lapsena oma vanaema käest. Samuti seda, et kui vanaema elas Tallinnas Väike-Ameerika tänaval, siis nende maja oll oli kauplus, kus Jõuludeks headele ostjatele kinkis poepidaja terve kastitäie mandariine või banaane.

“Tahtsin ennast hulluks vaielda vanaemaga,” ütleb Ene Rämmeld Ohmygossip.ee’le, et ei tahtnud toona vanaema sõnu uskuda, sest oli terve lapsepõlve “sovieti ajupesu” raadiost kuulnud. “Nüüd on ikka hea elu, sest Stalin armastab lapsi ja toob meile komme, ütlesin vanaemale. Mu vanaema oli täielikus meeleheites  ja uskus, et ma olen sündinud kommunist, sest väikese lapsena ma keeldusin uskumast, et enne venelaste sissetulekut eestlased elasid hästi… Nii oli igas asjas mul vanaemaga sõda, sest mina uskusin ka kooli minnes seda kohustuslikku loba mida õpetajad heast elust Nõukogude Liidus rääksid. Ma sündisin täielikult ümber alles siis kui hakaksin “Libahundis” mängima ja kui hakkasin Eesti rahva ajalugu uurima ja vanemate inimestega vestlema kõigest — ka poliitikast, mis mind väga huvitas.”

“Oma emapoolset päris vanaisa pole näinud, sest ta oli kaitseliidus ja suri kopsutiisikusse enne sõja algust. Hiljem vestlesub vanaema uue mehega, temaga oli väga huvitav rääkida. Ta oli Aadu Luukase ema vend. Eks meie vanematel polnudki ju siis aega meiega pikalt rääkida, sest nagu nüüdki, vanemad käivad tööl. Meenutan väga tihti oma vanaema ütlusi ja leian, et sain temalt väga suure süsti eestimeelsust, mida ma pole mitte kelletki enam elus saanud. See on tema polt mulle eluks kaasa antud suur varandus, mida nüüd väga hindan!”

Mida teab aga Ene oma sugupuust? “Sugupuud olen hakanud nüüd uurima ja mu poeg uuris ka, aga väga kaugele me pole jõudnudki, sest selleks peaks ikkagi Eestis elama ja kirikuraamatuid uurima. Mul on isadega ka keeruline lugu olnud, mida mu ema kuni surmani minuga ei rääkinud ja nüüd üks õdedest teeb minuga “omakohut”, kustutades mind suguseltsist! Või mis iganes… Ühsesõnaga ei taha minuga enam arvestada kui võrdse õega kõiges. Keerulised lood nendel kohe peale sõda sündinud lastel. Ega ma ainukene pole ja ei nurise, sest  alles mõned aastad tagasi ilmus mul välja uus õde ja olen väga rahul selle pärandusega!”

Ene ütleb, et suguvõsas ja peres olid neil kõik tavad ja kombed nagu kõigil tublidel eestlastel kuni ta ema surmani. “Olin siis 28-aastane. Peale ema surma varises kõik kokku ja perekond lagunes päevapealt. Järsku pidin mina nagu meie emarolli endale võtma ja peret koos hoidma, aga ma tahtsin minna siis Pranstusmaale ja aitasin oma õde siis kuidas suutsin Eestis käies. Ma pole mingi rikkur mitte kunagi olnud ja ma ei suutnud kõiki nende vajadusi Eestis rahuldada, kus 80. aastatel oli ju kõigest puudus — see kindlasti tekitas ka pettumusetunde nendes.”