OHMYGOSSIP — Eile pidas sünnipäeva draamanäitleja ja teoloog Malle Pärn. Malle on aastaid lisaks igapäevatööle avaldanud erinevates meediaväljaannetes arvamuslugusid ning seisab hea selle eest, et eestlased ühte hoiaks ning iseennast ei hävitaks.

Malle Pärn, te olete hariduselt draamanäitleja ja teoloog, ent kirjutate üsna teravaid ja valusaid artikleid ühiskondlikel teemadel – kuidas te selleni jõudsite? Kas teid võib nimetada ajakirjanikuks?
Ei, ajakirjanik ma kindlasti ei ole. Olen pigem kirjanik, mõtleja, kes oskab oma mõtteid kirja panna, ühiskondlikult tundliku närviga, oma maa vastutustundlik kodanik. Ma näen, mis toimub, ja hindan seda, nagu teisedki, lähtuvalt oma vaimsest haridusest, meelsusest, eetilistest tõeskpidamistest, armastusest oma kodu ja rahva vastu. Ja loomulikult tahan ma oma mõtteid kaasinimestega jagada, sest mulle tundub, et neil võiks olla väärtust ka teiste jaoks.

Olen 1997. aasta kevadest peale kirjutanud artikliteks oma mõtteid meie ühiskonnakorralduse ja sündmuste kohta. Tol ajal õppisin Usuteaduse Instituudis.

Millal ja kus avaldati esimene teie kirjutatud artikkel?
Oma esimese artikli “Kas kohus või ülekohus?” kirjutasin ma vastukajaks Sulev Luige mõrvarite protsessi kirjeldusele, ilmselt Sõnumilehes, sest just sinna ma selle loo ka viisin. See avaldati kiiresti. Sain julgust, viisin neile veel artikleid – kõik avaldati.

Tänapäeva ajakirjanduskeeles võiks öelda, et minust sai Sõnumilehe “arvamusautor”. Peaaegu kõik mu artiklid on siiani interneti kaudu loetavad Õhtulehe arhiivilehekülgedelt, sest Sõnumileht muutus uue omaniku tahtel Õhtuleheks.

Miskipärast ei ole mul tekkinud sama head vahekorda teiste paberlehtedega. Nad avaldasid vahel ainult osakesi mu artiklitest väikeste lugejakirjadena. Nii et mitte kõigile ei meeldi minu kirjutatud lood. Aga väga paljud inimesed, ka võhivõõrad, on mind nende eest tänanud.

Kes oskaks öelda, kuidas tekivad mõtted? Millest me lähtume oma suhtumiste ja arvamuste kujundamisel? Kui vabad me ikka oleme oma mõtetes ja tegudes? Ja kas meil on õigus vaigistada oma südametunnistust, kui see meile ütleb, et me peaksime käituma teistmoodi, mitte nii, nagu hetkel seltskonnas valitsev mood või trend või lollus nõuab?

Miks on inimeste tarkus üksjagu universaalne nähtus, miks nii paljud inimesed väljendavad sarnaseid mõtteid, ehkki elavad üksteisest tuhandete kilomeetrite kaugusel, hoopis teises kliima- ja ajavööndis, hoopis teistsugustes oludes ja ühiskondlikes süsteemides?

Mis on teile tähtis, mida väärtustate?
Mina tahan kaitsta seda, mida mina pean siin maa peal, või inimeses – väärtuslikuks. Või mida peab väärtuslikuks see Vaim, kes mulle neid mõtteid läkitab. Ma tahan, et inimesed oleksid arukad ja head ja õnnelikud. Ma tahan ka ise olla arukas ja hea ja õnnelik.

Ma olen elanud – loe: mõtlemisega tegelnud – nii kaua, et mind võiks mingilgi määral usaldada. Mu elu ei ole kunagi olnud karjuvas vastuolus mu uskumuste, mõtete ja põhimõtetega. Ka mitte sellega, mida ma olen kirjutanud. Ma pole ennast – ega teisi – müünud. Ma pole nii-öelda “värvi vahetanud”. Ma pole kunagi olnud “punane”, ega ka “sinimustvalgeks” üle võõbatud. Mu väärtushinnangud on olnud püsivad, ma ei  ole neid kunagi varjutanud moevärvidega, ja ma olen alati nende järgi elada püüdnud.

Ma olen oma elu jooksul ka väga palju lugenud ja õppinud, seega ei sünni mu mõtted vaid “iseenese tarkusest”, nagu armastab öelda üks Koidula tegelane.

Ma oskan kirjutada. Ma ei saada kohe ära mõne hetkega paberile pandud esimesi ettejuhtuvaid mõtteid, ma loen neid mitu korda, parandan, püüan saavutada võimalikult täpse väljenduse oma mõtetele, et vähemalt arukad inimesed mind valesti ei mõistaks.

Paraku ei ole sel aastal avaldatud nii-öelda ametlikus ajakirjanduses ühtki minu artiklit, ehkki olen neid aina pakkunud.

Veel: üsna levinud on internetikommentaarides hüüatus: mis õigusega ta tahab otsustada meie eest, mis meile hea on ja mis on halb, mis õigus on tal kritiseerida meie maailma ja meie elulaadi?

Aga me elame ühes riigis, oleme üks rahvas. Istume, nii-öelda, ühes paadis. Ja kui keegi selle paadi sisse auke uuristab, siis põhja läheme ju ometi kõik koos. Ja igaüks, kes selle paadi lekkimist näha suudab, peab selle põhjaminemise ärahoidmiseks meeleheitlikult paadist vett välja kühveldama. Järelikult on mul õigus ja lausa kohustus seda augu-uuristajat korrale kutsuda, ja tema tegu teistele mõistlikele inimestele paljastada.