“Perekond ja suguvõsa on elus oluline. Oleme seotud oma veresugulastega isegi siis kui me neid päriselt ei tunne. Usun, et mingitel põhjustel oleme tulnud siia ellu just koos nende lähedaste inimestega ja need suhted väärivad meie tähelepanu, aitavad meil vahel mõista paremini oma olemist siin selles elus,”  räägib näitleja Maarika Mesipuu-Veebel Ohmygossip.ee’le.

Maarika Mesipuu-Veebel, kui palju tunnete oma sugupuud-juuri?
Oma ema poolseid juuri, mis asuvad Muhu saarel, tunnen ma paremini ja põhjalikumalt, kuna kasvasin üles oma ema laspepõlvekodus. Teadmised minu esivanematest ulatuvad 1810-ndatesse aastasse, viis põlve tagasi. Minu Minu vana-vana-vanaisa oli Muhus mitmel pool külakooliõpetaja.  Hiljem ka minu vanaisa, kes pärit teisest Muhu otsast oli kooliõpetaja ja köster. Vanasti oli sugulastega läbi käimine au sees ja aktiivne, tunti hästi ka kaugemaid sugulasi, käidi vastastikku külas. Vanaemal oli kombeks jutustada lugusid sugulastest.  Õnneks minu ema veel mäletab, kus külades ja taludes on meie sugulased Muhus elanud ja on mullegi neid paiku näidanud ja nendest inimestest jutustanud.    

Ka isapoolne vanaema rääkis lugusid oma perest kuid sügavamaid juuri ma sealt poolt ei tea. Isapoolt olengi ma pärit Lõuna-Eestist, vanaema Võrumaalt ja vanaisa oli olnud Seto.  Igaljuhul on oma juurte teema mulle väga põnev ja olen väga uhke oma mõlema poolese päritolu üle. Nii saarerahvas kui Lõuna eestlased on väekas rahvas, hea on selles osaline olla. 

Kas teie suguvõsas on mingeid huvitavaid traditsioone?
Tugevamad traditsioonid meie peres on läbi aegade olnud seotud rahvalike tähtpäevade tähistamisega. Jõulud veedame alati koos Muhus ja ükski Lihavõtte aeg ei möödu sibulakoortega mune värvimata.  Vanemad on rääkinud enda lapsepõlve värvikaid elamusi marti jooksmisest ja seda tegime ka meie lastena Muhus lähikonna külades.  Nüüd täiskasvanuna on armas kui enda kodus käivad lapsed mardisandiks, see tekitab alati sooja tunde.

Oluline ja kaunis on meie peres ka käsitöö traditsioon.  Minu vanaema ja ema imekaunid tikandid on kaunistanud paljusid meie pere kingitusi riietel, vaipadel, raamatutel. See käsitöö tegemise soov ja oskus on edasi antud põlvest põlve, ka minu õed on käsitöös andekad tegijad.

Kas ja kui palju peab teie meelest paika ütlus: Veri on paksem kui vesi?
Perekond ja suguvõsa on elus oluline. Oleme seotud oma veresugulastega isegi siis kui me neid päriselt ei tunne. Usun, et mingitel põhjustel oleme tulnud siia ellu just koos nende lähedaste inimestega ja need suhted väärivad meie tähelepanu, aitavad meil vahel mõista paremini oma olemist siin selles elus.  Tundub, et see vanarahva ütlemine on omaaegne tõdemus sellest mustrist. Samas on üliolulised ka need suhted, mida me iseseisvalt oma elus loome.  Juhuslikku selles kellega oma eluteel kokku puutume on pigem vähe. 

Kui oluline roll on elus vanavanematel? Mida head mäletate oma vanavanematest?
Oma vanavanematest olen saanud koos elada oma kahe vanaemaga. Mõlemad on minu lapsepõlve lahutamatu osa.  Minu isapoolne vanaema oli aktiivne ja ettevõtlik naine. Ta tegeles minuga palju võttes mind kaasa väljasõitudele ja viies mind kirikusse ja pühapäevakooli. Mäletan, et ta luges mulle ette raamatuid või jutustas niisama lugusid. Ka laule õpetas ta mulle.

Minu emapoolne vanaema oli samuti uskumatult andekas naine, väga suure kunstiandega, ta  joonistas hästi ja oli väga hinnatud muhu vaipade tikkija. Tema loodud ilu tekitas aukartust loomingu suhtes. Meile lastele õpetas ta vanaaegseid mänge enda noorusajast, ning rääkis mahlakaid lugusid inimestest ja juhtumistest.

Vanaemadega koos olemine andis mulle ellu kaasa väga palju, avardas tohutult minu silmaringi.  Lisaks veel see, et kumbki vanaema olles pärit erinevast Eesti nurgast rääkis oma murdesõnadega. Nende kõrvalt õppisin tundma nii Muhu kui Lõuna-Eesti murrakut.  Vanavanematel võikski olla lastelaste elus osa ka selles, et avada neile niiöelda mineviku ja päritolu maailma. See aitab inimesel kasvades panna elus asju teatud perspektiivi.