“Elus on nii, et lähedaste sugulastega jäädakse teinekord kaugeks, aga lähedasteks saavad elus hoopis need, kellega reaalselt koos ollakse ja koos midagi tehakse. Nii on ka minuga – mitmed vere poolest lähedased on kauged, samas vere poolest täiesti võõrad inimesed on lähedased,” räägib Harri Kingo Ohmygossip.ee’le.

Harri Kingo, kui palju tunnete oma sugupuud-juuri?
Oma suguvõsa nii isa kui ema poolt tunnen vähe ja lünklikult. Ema poolt ulatub see oma vanavanaisa ja vanavanaema mäletamiseni. Vanavanaisaga mul aga kontakti polnud – oma viimased 10 eluaastat lebas ta täiesti halvatuna oma talu tagakambris
ja pole selge, kas ta üldse milleski aru sai ja midagi mõistis. Kuidas vanavanaema tema eest hoolitsemisega need tema viimased 10 aastat kõige lihtsamates talutingimustes toime sai, ma ei kujuta ette.

Kuid mu vanavanaema oli mu parim sõber, kui lapsena maal olin. Oma esimeses luulekogus kirjutasin isegi oma mälestuste ajel temast ühe luuletuse “Me mängime linnade põlemist…” Luuletus sai küllalt filosoofiline, kuid sel on väga lihtne tõepõhi taga – me nimelt mängisime temaga kaarte. Mäng oli “Linnade põletamine”. Ühel mustad kaardid, teisel punased ja kes lõpuks kogu kaardipaki enda kätte saab, see võidab. Ja siis me mängisime ja naersime – tema 85 aastane, mina 5 aastane. Me klappisime hästi.

Ta oli mul hea vanavanaema – kui me, lapsed, hommikul magasime, siis tuli ta, aga ta ei hakanud meid äratama, vaid istus ettevaatlikult meie voodi servale ja hakkas vaikselt oma vanu, ilmselt oma lapsepõlve laule laulma, kuni me ärkasime. Ta laulis meid hommikul üles. Vanavanaema oligi see mu kõige kaugem mu esivanem, keda ma isiklikult mäletan.

Isa poolt aga on mu ajalooline mälu lühem. Vanaema oli olemas, aga minu jaoks oli ta mu “ameerika vanaema”, sest ta elas kaugel Ameerikas. Tõsi, vanas eas tuli ta Eestisse tagasi, aga meil kontakte ei tekkinud ja minu jaoks jäigi ta sinna Ameerikasse “ameerika vanaemaks” edasi.

Kas teie suguvõsas on mingeid huvitavaid traditsioone?
Kõik on ammu ära surnud ja mis traditsioone enam. Meie suguvõsa oli selline, et mingeid erilisi traditsioone polnudki. Jah, sünnipäevad, jõulud, jõuluvana – aga see on vist kõigil. Ja praegu on see kõik vaid minu mälestustes. Aeg on nad ära viinud.

Aja pöördumatu kulg teadvustus mulle, kui mõned aastad tagasi üks mu lapsepõlvesõber ära suri. Olime kõik tema matustel ja pärast istusime peielauda. Mul paluti paar sõna öelda. Tõusin ja vaatasin ringi – midagi näis nagu väga valesti. Alati on matustel kohal mingid vanainimesed, aga seekord neid polnud. Mitte ühtegi! Teises laua otsas olid hoopis miskid lapsed ja noorukid. Noh, kui nii, siis nii – ülejäänud peielauas olid kõik puha mu eakaaslased ja eks ma siis ütlesin mõned sõnad lahkunud sõbra mälestuseks.

Hiljem hakkasin mõtlema, et neid vanainimesi seal peielauas polnud, kuna… meie ise – mina ja mu eakaaslastest sõbrad – meie nüüd need vanainimesed olemegi. Meist vanem generatsioon on juba kõik lahkunud.

Niisiis, ega muud traditsiooni põlvkonnalt põlvkonnale pole kui et lahkuda ka ise. Seni on kõik mu eelkäijad seda kommet väga kindlalt järginud. Mina ja minu põlvkond – me oleme järgmised.

Kas ja kui palju peab teie meelest paika ütlus: Veri on paksem kui vesi?
Elus on nii, et lähedaste sugulastega jäädakse teinekord kaugeks, aga lähedasteks saavad elus hoopis need, kellega reaalselt koos ollakse ja koos midagi tehakse. Nii on ka minuga – mitmed vere poolest lähedased on kauged, samas vere poolest täiesti võõrad inimesed on lähedased.

Et aga veri on paksem kui vesi, seda kogesin siis, kui Tartus ülikoolis õppisin. Me nimelt ei elanud isaga koos ja täiskasvanu pilguga sain teda vaadata alles siis, kui olin juba ise täiskasvanu ja õppisin ülikoolis. Kui nii esimest korda nagu kaks meest – noor ja vana – koos istusime, hämmastas mind, et ma oskasin tema – tegelikult mulle paljus tundmatu inimese – pilke, liigutusi, ilmeid, žeste, pause jms. nö lugeda ja ma teadsin sõnadetagi täpselt, mida need tähendavad ja väljendavad, mida ta tunneb ja kuidas tal “seal sees” on. Polnud mingit telepaatiat – need olid lihtsalt minu enda pilgud, liigutused, ilmed, žestid, pausid… Meil ju samad geenid, mida siis imestada.

Veri seob kaht selles mõttes, et teist on kergem mõista. Kuid kurja tahte korral – kergem on ka leida ja teada teise nõrka kohta. Et “veri on paksem kui vesi”, see iseenesest ei loe just palju. Loeb, kas me seda teades teeme oma lähedasele head või kurja. Veresugulasel on teisele teha mõlemat lihtsam.

Kui oluline roll on elus vanavanematel? Mida head mäletate oma vanavanematest?
Ema isa suri Siberis. Ta oli kõrge ohvitser, Naissaare vägede ülem ja ta läks venelaste võimu tulekul metsa, aga taipas siis, et kui ta ennast üles ei anna, saadetakse Siberisse tema naine (minu vanaema) ja kolm tema väikest last (üks neist minu ema). Nii ta läks, andis end uute võimude kätte ja ta suri Siberi laagris. Olen tabanud end viimasel ajal temale mõtlemas – mõtlemas mehele, kes valis teadlikult surma, et päästa oma pere. Tänu sellele tema otsusele olen mina üldse olemas.

Isa isa aga ma praktiliselt ei mäleta. Tean vaid, et ta oli omaaegne suurtööstur, kel olid pagariärid, aga et ta oli ka kõva pidutseja, siis oskasid tema sõbrad õigel hetkel temalt laene ja tagatisi küsida ja ta lõpetas pankrotis. Kes teab, ehk oli see tal õige eluviis – nõukogude võim lõpetas mõni aasta hiljem pankrotiga kõik ettevõtjad. Noh, tal oli vähemasti enne seda lõbus elu, loodan. 

Kõik nad on juba lahkunud. Aga küll tuleb aeg, mil me taas kohtume. Eks meil kõigil tuleb ju kord tagasi koju, omade juurde minna. Siis, kui meie külaskäik siia otsa saab. Ma ei kiirusta küll kuhugi, aga eks ma juba veidi ootan seda kohtumist. Pole ju ammu näinud.