“Pärast emaks saamist on kõikvõimalikud laste teemad mulle väga hingelähedased ning nende suhtes tehtav ülekohus on minu jaoks väga kurb ja mõistetamatu. Eriti šokeeris väikese Emily juhtum ja võikad detailid, mis hiljuti kohtus ilmsiks tulid.”
“Kuidas saab ühte pisikest 2-aastast tüdrukut tõugata nii, et kahhelplaadid purud, ta ajutraumaga õue viia ning kui lapsel ilmnevad vapustusetunnused, ta kaotab meelemärkuse ja oskendab, pannakse ta lihtsalt magama?! Kui ta oleks kohe arstiabi saanud, siis poleks ta nüüd eluks ajaks sandistatud,” kommenteerib kogu Eestit vapustanud võigast lapse väärkohtlemise juhtumit telereporter Anna-Maria Veidemann-Makko.
Anna-Maria Veidemann-Makko, mda põnevat meenutaksite eelmisest aastast?
Aasta 2014 märksõnaks oli kindlasti pisipoja sirgumine. Laste pealt näed, kui tormiliselt aeg läheb. Uskumatu kui suur poiss Henri juba on. Veel iseloomustab aastat 2014 imeilus, soe ja pikk suvi, ning mõnusalt päikseline ja soe sügis, mis tähendas lõputuid jalutuskäike looduses koos Henriga ning kvaliteetaega perega. Veel mahtus möödunud aastasse üks imeilus armastusest tulvil pulm ja elu kurvemalt poolt, mu Pärnu vanaema lahkumine. Juba novembrist alates teen ma TV3s Kroonika ajakirja rubriiki, samuti oli aastavahetuse ennustussaade minu toimetada ja juhtida ning 1. jaanuarist alates olen tagasi täiskohaga reporter TV3 Seitsmestes uudistes.
Kas olete käinud alati Riigikogu valimas ning käisite ka sel korral? Kelle poolt hääletasite, kui see saladus pole?
Käisin valimas ja hääletasin oma ema Andra Veidemann’i poolt, kes kandideeris SDE nimekirjas. Poliitka on tema kireks ning oma aastakümnete pikkuse kogemuse ja teadmiste pagasiga oleks ta kindalsti väärinud veel üht võimalust end parlamendis teostada, aga samas olid ootused realistlikud ning nii ka läks ja ta ei pääsenud riigikokku.
Kas te ise pole soovinud poliitikasse minna ja Riigikogusse kandideerida?
Ei ole mul olnud sellist ambitsiooni. Pealegi naisena poliiitkas olla on Eestis väljakutse omaette, nägin seda oma ema pealt. Kniks ja sügav kummardus kõigi õrnema soo esindajate ees, kes selle okkalise teekonna ette võtnud. Viimati elasin aktiivselt kaasa Viktoria Ladõnskaja häältesaagale ja mul on ütlemata hea meel, et tema sihikindlus ja võitlustahe said tasutud.
Millised on uudised teletöös? Kas reportaaže tehes on midagi põnevat või kummalist ka juhtunud?
Minu töö on väga vaheldusrikas, sest iga päev on uus ja huvitav. Valimisteperioodi on uudistes kindlasti väga põnev jälgida, olin ka ise 1. märtsi hilisõhtul valimisi kajastamas ning sattusin just IRLi valimispeole, kus olin koos poliitikutega tunnistajaks erakonna üsna suurele kaotusele. Ärev nädal oli ka seoses Edgar Savisaare raske haigusega. Nägin teda ise veel Eino Baskini matustel ja siis juba järgmisel päeval tuli uudis, et ta on haige ja järgmisel päeval, et suisa kriitilises seisus. See oli tõesti šokk kui vahepeal pidi olema valmis ka kõige mustemaks stsenaariumiks ning sündmused arenesid tundidega. Mul on hea meel, et Savisaare näidud on nüüd paranenud, kuid olles teinud loo nendest, kes lihasööjabakteri käest eluga pääsenud, tean kui vaevaline ja aeganõudev tema tervenemisprotsess saab olema. Igatahes soovin palju jaksu selle ränga haiguse tagajärgedega võitlemisel, ja et tema lähedased ikka tema juures oleks, see tugi on väga oluline.
Millised on teie plaanid lähemal ajal ja käesolevaks poolaastaks?
Üritan teha reporteritööd nii hästi kui suudan ning olla ka võimalikult palju pojaga, et tema kasvamisele ja arenemisele tunnistajaks olla. Ta on kõige-kõige kallim. Õnneks on mul suurepärane tagala nii, et võin tööl olles oma lugudele sada protsenti keskenduda, sest tean, et Henri on hoitud ja kindlates kätes ning teda ümbritsevad head inimesed.
Kõigi inimeste elus on olnud kergemaid ja raskemaid hetki, kuidas teie olete raskused ja tõkked ületanud?
Uudistes teen tihti lugusid tõelistesse raskustesse sattunud inimestest ja püüan neid aidata keeruliste sotisaalsete teemade kajastamisel, et nad saaks lugudest vastuseid ja tuge või vahel ka konkreetset abi toetuste näol. Ma tean, et mul on seni elus väga vedanud ja olen selle eest ütlemata tänulik. Aga kui ka raskuseid tuleb, siis üritan nendest rääkida või kasvõi pisaratega end välja elada. Halb on see kui pahad tunded kuhjuvad ja hakkavad sees vinduma, seda ma ei talu.
Läbi aegade on avaliku elu tegelased aidanud n-ö oma kuulsusega tähelepanu tõmmata erinevatele murepunktidele. Millised on need valdkonnad, mis teie südame valutama panevad ning kus tahaks midagi ära teha?
Pärast emaks saamist on kõikvõimalikud laste teemad mulle väga hingelähedased ning nende suhtes tehtav ülekohus on minu jaoks väga kurb ja mõistetamatu. Eriti šokeeris väikese Emily juhtum ja võikad detailid, mis hiljuti kohtus ilmsiks tulid. Kuidas saab ühte pisikest 2-aastast tüdrukut tõugata nii, et kahhelplaadid purud, ta ajutraumaga õue viia ning kui lapsel ilmnevad vapustusetunnused, ta kaotab meelemärkuse ja oskendab, pannakse ta lihtsalt magama?! Kui ta oleks kohe arstiabi saanud, siis poleks ta nüüd eluks ajaks sandistatud. Lihtsalt nii kohtuav, et sõnu ei ole. Ma hoian väga pöialt Emilyle, et teda elaes enam kurjad inimesed ei ümbritseks, ja et ta taastuks nii palju kui võimalik. Tema elutahe on olnud imeline!
Milline on olnud viimane heategu, mille ise tegite?
See juhtus viimati jõulude paiku. Kui üks naisterahvas ostis minu käest OSTA.ee keskkonnas Henrile väikseks jäänud saapad ja oli rõõmus, et sai peaaegu kandamta soojad jalanõud nii soodsalt. Kirjavahetusest selgus, et tal oli väga raske aeg ja mitu last, kellele oli rakse süüagi muretseda, sest raha polnud. Tegin siis väikese paki ja viisin talle mitmeid uusi riideid ning kinkisin ka need saapad täitsa niisama ära, sest tahtsin, et ta lastel oleks veidigi rõõmu uutest asjadest. Mul oli kohe selline tunne, et mu abi oli oodatud ja tahtsin väga aidata.