“Ma tahan näha ja tunda, et Eesti rahvas on eesrindlik oma sisus ja tegevuses, mitte pelgalt presidendi sõnades ja rahvusvahelistes konkurentsiedetabelites,” räägib Ohmygossip.ee’le skandaalne poliitaktivist Meelis Kaldalu.

Meelis Kaldalu, kõigi inimeste elus on olnud kergemaid ja raskemaid hetki, kuidas teie olete raskused ja tõkked ületanud?
Suurimaks raskuseks igale inimesele on ilmselt tema enese ego, ja juhul kui see koormama hakkab, tasub meelde tuletada, et terviklik iseloom koosneb veel ka mitmest muust koostisosast. Kui mitte midagi ei aita, tasub minna diskole! Ja mitte sugugi ainult selleks et seal tantsu keerutada, vaid ikkagi ka selleks, et leida tore inimene, kellega koos rõõme ja muresid jagada! Häid sõpru võib leida ka huviringidest, tänavalt ja kuuldavasti isegi Internetist!

Mida arvate meie sotsiaalsüsteemist?
Eesti sotsiaalsüsteem on kuritegu meie rahva vastu. Narva kirik, kus Iseseisvuspäeva jutlust peeti, vajab altari kõrvale tugesid, et hooldamata hoone kokku ei vajuks. Häbilugu. Sama kurb on olukord mitmel pool mujal, Tartu Uspenski kirik on samuti kokku kukkumas, krišnaiitide kogudusehoone püsib püsti puhtast Jumala tahtest. Kirikud, mis võiksid kanda nii ajaloolist pärandit kui aidata abivajajaid, on täielikult turumajanduse tuulte õõtsida jäetud. Kahjuks iseloomustab taoline juurtetus Eesti riiki laiemaltki. Me jookseme ja hüppame, et täita suurte ja tugevamate nõudmisi, olgu selleks sõjakulud või eurodirektiivid, ent meil pole sisu et endale otsa vaadata ja otsustada, mis meie ENDA jaoks tõeliselt omane ja oluline on. Õnneks on siiski olemas ka reeglit eiravaid erandeid. Näiteks usaldustelefoni teenus, mis muidu ilmselt samuti juba kinni oleks pandud, toimib Alar Tammingu poolse toetuse abiga. Tuleb loota, et taoline metseenlus üha laiemalt levima saab ning meie eest hoolt kannab, kui riigiisad tähtsamate asjadega tegelevad.

Mis te arvate, miks mõned inimesed on elu hammasrataste vahele jäänud ning lõpetanud tänaval?
Inimene on keeruline kui kellavärk ja ühest põhjust on ilmselt raske välja tuua. Küllap on oluline osa süüst kanda ka ühiskonnal, kes tihtipeale endast oleneva teeb, et korra ratta pealt kukkunu ikka korralikult mutta kinni saaks tambitud. Haavatud uhkusega inimene igatseb tõelist sõprust, seda leidmata haarab kasvõi pudeli järele.

Kuidas teie reageerite, kui näete kodutut?
Iseenesest ma tegelikult ei arva, et kodu puudumine kellestki kohe kuidagi halvema ja õnnetuma inimese teeks. Tunnen hoopis rohkem kaasa inimestele, kes Reformierakonnal enda hääle ära lasid röövida. Eriti õudne on kõrvalt vaadata, kui see süstemaatiliselt lausa mitmendat korda järjest on juhtumas.

Läbi aegade on avaliku elu tegelased aidanud n-ö oma kuulsusega tähelepanu tõmmata erinevatele murepunktidele. Millised on need valdkonnad, mis teie südame valutama panevad ning kus tahaks midagi ära teha?
Ma tahan näha ja tunda, et Eesti rahvas on eesrindlik oma sisus ja tegevuses, mitte pelgalt presidendi sõnades ja rahvusvahelistes konkurentsiedetabelites. Ja ma soovin, et kõik eestlased, aga eelkõige just avaliku elu tegelased, Eesti rahva tarkust nii suureks peaksid, et talle avalikult näkku valetada ei söandaks. Kõige rohkem paneb mind muretsema meie rahva lodev eneseuhkus või täpsemini selle puudumine, mis võimaldab kitsal eliidil meiega küllaltki muretult manipuleerida. Kui mul õnnestub seda letargiat murendada, ning eesti meelt kuidagimoodi võluunest üles äratada, siis pean seda ei rohkem ega vähem kui oma elutööks.

Tooge palun mõni konkreetne näide...
Reformierakonna suurim vale on juba tema nimi. Aga olgu, toome välja paar viisi, kuidas nad meid lollitavad. Juba alates oma varasest noorusest on reformikad Eesti tugevusi ja head käekäiku enda arvele tavatsenud kirjutada, kuid meie ebaõnne ja ebaedu ikka väliste põhjustega välja vabandanud. Markantseimaks näiteks on Eesti iive, mis ligi kolm aastakümmet peale laulvat revolutsiooni ikka on kahanemas. Seda veel ilma kümneid tuhandeid väljarändajaid arvesse võtmata. Majanduskasvu harjal rakendatud äärmiselt ebaõiglast vanemahüvitist, mis tagab rikka ema lapsele hoidjad ja mänguasjad, ent sunnib vaesemad vanemad, näiteks doktoriõppe tudengid, makarone praadima, esitati kui äärmiselt tõhusat lahendust iibemurele. See eelnõu valmis kurja ministri Ligi ja tema põhimõttelageda nõuniku Rõivas‘e koostöös. Tänaseks on muidugi ilmnenud, et mingit sügavat mõju taolisel ebaefektiivselt laristaval meetmel Eesti iibele pole olnud. Sellest võitsid vaid nn. Esimese Eesti pered, kes muidugi ei moodusta ega saagi moodustada demograafiliselt jätkusuutlikut osa meie ühiskonnast. Tihti jokkitakse endale sotsiaalmaksu üle tasudes mitmetuhande eurosed titetasud, ning mis nii häda lapsi on kasvatada?

Veel üheks rahvale puru silma ajavaks eelnõuks, mille välja töötamisel Rõivas endale kannuseid teenis, on e-valimised. Mitte et mul midagi Interneti vastu oleks, meisterdasin esimese veebilehe 1995. aastal, ning paar aastat hiljem käisin veel enne president Ilvest välja Tiigrihüppe kontseptsiooni – selle vahega, et kui Ilves mõtles koolide arvutiseerimisest, siis mina tahtsin tuua netiühendust igasse kodussegi. Aga tagasi teema juurde. E-valimised lihtsalt ei ole turvalised, ning mis kõige hullem, võimalikke valimispettusi on taolises süsteemis peaaegu võimatu tuvastada, kuna praktiseeritakse täieliku salastatuse põhimõtet, ning kõik viimseni kõvakettad pekstakse vahetult peale valimisi tükkideks. See oleks naeruväärne, kui see ei oleks nii ohtlik meie iseseisvusele. Need ei ole pelgad oletused. 19. veebruaril ilmus Glenn Greenwald’i sulest järjekordne artikkel minu sõbra Edward Snowden’i paljastustega, kust selgub, et Ameerika ja Briti salaluure on juba mitu aastat tagasi meie ID-kaarte tootvasse rahvusvahelisse firmasse sisse murdnud ning muuhulgas ka meie kaartide krüptoloogilised võtmed ära varastanud. Seejuures võime täiesti kindlad olla, et selle firma, Gemalto, turvameetmed ületavad kümneid kordi meie elektroonilie hääletamise komisjoni omi, ent USA luure ammendamatute ressursside vastu ei pidanud needki. Me võime endale ainult ette kujutada, kus võetakse vastu otsus, kas rahva seas populaarne, ent näiteks NATO-vastane erakond võimule lubada. E-valimisi ei saa absoluutselt usaldada, ning reformibande vastavaid siristusi ei saa ega tohigi uskuma jääda. Olukorras, kus juba pea iga kolmas hääl laekub interneti teel, ei ole Eesti enam suveräänne riik.

Millised on plaanid lähemal ajal ja käesolevaks poolaastaks?
Kuigi olen tegelikult pigem humanitaarteadlane ja kirjanik, siis ei paista kusagilt võimalust loomepuhkust võtta ja elu üle sügavamalt aru pidada. Liiga palju on selleks minu sõprade suhtes võltsvaga vägivalda rakendatud. Edward Snowdenit tembeldatakse ta kodumaal endiselt reeturiks, ning Anakata ootab vangikongis oma apellatsiooniistungi algamist. Mõlemad on suurepära
sed isiksused, eeskujud ja muidugi meeletult andekad noormehed. Kui Inglismaal ilmus raamat Snowdeni minevikust, kus ka mind ära mainiti, lisati mind kohe ka CIA “sõbralisti”. Esimese asjana rööviti mult ligipääs üle 100’000 liikmelisele internetipõhisele kampaaniale Anakata vabastamiseks, mille ma olin koos mõttekaaslastega maailma eri riikidest püsti pannud. Selle teguviisi täpset metoodikat ei taha ma siinkohal puudutada, ent kahe sõnaga võiks seda iseloomustada kui madal ja alatu. Peale seda, kui ma olin perekondlikel põhjustel korraks Eestisse tulnud, arreteeriti mind erioperatsiooni käigus, ja pisteti Obama külaskäigu ajaks arestikambrisse. USA presidendi maalt lahkudes mind küll vabastati, aga samas määrati mulle koheselt ka riigist lahkumise keeld. Sellest vabanesin alles umbes kuu aega tagasi. Otsest süüdistuset mulle ei esitatudki, ent selle asemel anti mõista et tegevuse jätkamise korral võidakse mind vaimuhaigeks tunnistada ja sundravile määrata. Kiusamise aluseks võeti kusjuures naeruväärne süüdistus nagu oleksin ma Anna-Maria Galojan’i allkirja võltsinud. Loodan, et Anna-Maria peagi vabaneb, ja selle asja avalikult selgeks saame räägitud.

Seega tuleb mul järgneva poole aasta jooksul palju energiat kulutada kohtupingi nühkimisele, seda juba omaenda nime puhastamiseks. Riigikogu valimiste tulemuste vaidlustamine ja eelkõige e-valimiste tulemuste hävitamise peatamine on aga just need sammud, millega kohe tuleb algust teha.

Kas käisite Riigikogu valimas ning kelle poolt te hääletasite, kui see saladus pole?
Käisin küll. Hääletasin eel-valimistel Tallinna linnavalitsuse hoones, ja niiöelda “rikkusin” sedeli. Tegelikult tegin ma küll sedeli hoopis korda, sest märkisin sinna oma nime ja isikukoodi, nii et on üheselt teada, kellele ta kuulub. Avalikud, või vähemalt kontrollitavad valimised on ainus võimalus läbipaistvate e-valimiste läbiviimiseks, ning annaks samuti suure arengutõuke Eesti toppama jäänud demokraatiauuendusele. Muuseas, minu kriitikast e-valimiste suhtes ei tohiks välja lugeda, et ma pabervalimisi veatuteks peaksin. Kindlasti mitte, vastupidi, olen kindel, et võltsimisi tuleb ette iga valimisviisi juures. Ka linnavalitsuse valimisalas märkasin ma mitmeid vajakajäämisi. Üldiselt on mõtekas ja sugugi mitte kulukas kõikide valimiskastide juurde reaalajas veebikaamerad paigutada. Ma ei saa aru, miks meie innovatiivne e-riik seda juba teinud pole.

Miks te ise ei kandideeri Riigikogusse?
Kaalusin sügavalt kandideerimist Kristiina Ojuland’i juhitava Rahva Ühtsuse Erakonna ridades. Seda isegi ilma nende programmiga tutvumata, sest pean teda meie poliitikute hulgast kõige tugevamaks ja avarama silmaringiga peaministri kandidaadiks. Lõpuks otsustasime koos hea sõbra ja mõttekaaslase Jaanus Raimiga siiski Eesti Viimase Erakonna asutamise kasuks. Registriametnik leidis muidugi endal olevat õiguse meid õigeks ajaks mitte registrisse kanda, ning ka selles osas on tegelikult käimas kohtuvaidlus.

Kas soovite midagi ka südamelt ära öelda?
Rahvakogu tuleb taas lahti teha. Selles ei ole olnud õigupoolest kahtlust alates sellest päevast rohkem kui kaks aastat tagasi, kui ta osava poliitjokki mahitusel kinni pandi. Kahju, et kõige kõrgemal poliitilisel tasandil on meie riigi juhtide soov meie rahvast tasalülitada.

Teine äärmuslikult oluline eesmärk peab olema kõigi vahenditega Kallase presidendiks saamist takistada. On häbilugu, et meie praegune president teda iga hinna eest pukki üritab upitada, aga kõnealune kodanik isegi meedia elementaarsematele küsimustele ei suuda vastata. Ilmselgelt on tema südametunnistus räpane, ning see võib Eesti riigile saatuslikult kätte maksta. Praegu räägitakse palju Nemtsovi mõrvast, kuid unustatakse ära, et alles hiljaaegu hukkus meie oma pealinnas Hardo Aasmäe. Mul on kuri kahtlus, et tema surma uurimata jätmine pole juhuslik, ning väga võimalik, et ka selle traagilise sündmuse niidid viivad välja just Siim Kallase vene rahaga upitamiseni. Mäletatavasti hoiatas Hardo mitmel pool, et Kallast ei tohi mingi hinna eest “pukki lasta”.


TÄHELEPANU! Olles vaid informatsiooni edastajaks, ei pruugi artiklis väljaöeldu ühtida Ohmygossip.ee toimetuse seisukohtadega. Kõigile artiklis mainitud inimestele, keda intervjuu puudutab, anname võimaluse samas ulatuses vastulauseks, kui peaks selleks soovi olema.