“Ma kujutasin vaimusilmas varemgi ette seda, missugune ema minust saada võiks. Ma olen selline kodukana-ema, nooremana, vastupidi, ma ei olnud kodus üldse, 20ndates eluaastates käisin kodus vaid magamas, muidu olin pidevalt kuskil ringi rändamas, külas, pidudel, teatris, raamatukogus, reisil, koolis, tööl,” räägib kriitik, ajakirjanik ning pisikese tütre ema Fagira D. Morti Ohmygossip.ee’le.

Fagira D. Morti , olete 1-aastase Aurora Dolores’e ema. Kuidas on emaks olemine teid muutnud-õpetanud?
Ma ise eriti ei ole märganud, et see mind väga muutnud on, ma olen kogu aeg samasugune enda jaoks olnud. Lihtsalt erinevatel eluetappidel on üks või teine omadus olnud esiplaanil. Ma ei tunne seesmiselt, et ma oleksin kuidagi nüüd hoopis teistsugune kui varem. Ma kujutasin vaimusilmas varemgi ette seda, missugune ema minust saada võiks. Ma olen selline kodukana-ema, nooremana, vastupidi, ma ei olnud kodus üldse, 20ndates eluaastates käisin kodus vaid magamas, muidu olin pidevalt kuskil ringi rändamas, külas, pidudel, teatris, raamatukogus, reisil, koolis, tööl. Kodus ei olnud mahti olla, nii kui luugid lahti tegin – kohe kippusin kuskile ringlema. Et nüüd saab, nüüd jaksab, nüüd on vaja. Ma ütlesin, et hommepäev võib telliskivi pähe kukkuda, iga päev võib jääda viimaseks, seda ei saa kodus lakke sülitades mööda saata.

Aga nüüd ma olen rõõmuga kodus, ei kipu kuskile. Ma olen oma rabelemised ära rabelenud, ei tunne sellest puudust. Eks ma olen mõnevõrra leebema lehekülje ette keeranud, olemine on väga ZEN. Kulgemine. Plaane eriti teha ei saa, praegu tuleb lihtsalt vaadata, kuidas voolavad jõed. Mõistate? Ühtlasi ma olen maha jätnud kõik ebatervislikud pahed – ei joo ega suitseta. Emadele selline asi ei sobi, mul on selline veendumus kogu aeg olnud. Ema võib natuke napsutada aastavahetusel ja kellegi sünnipäeval, aga et kodus pudel kapinurgas või koni hambus oleks – selline asi ei kõlba kuskile. Selle kiiksu ma sain kaasa enda lapsepõlvest. Aga ma ei suhtu pahasti sellesse kui teised emad suitsetavad, ma ei lähe kellelegi moraali lugema. Selle (moraali lugemise) ma hoian (mõõdukalt) lapse jaoks kui ta suuremaks kasvab.

Mis on väärtuslikuim õpetus, mida kodust kaasa saite ning ka oma lastele edasi annate?
Ei oska sellele küsimusele vastata, sest ma ei ole veel oma elutee nii lõpus, et võiksin midagi kõige väärtuslikumaks hinnata. No ilmselt sain ma oma kodust kaasa selle tunde, et mis üldse on kodutunne. Mis on hubane. Praktilistest oskustest annan lapsele kindlasti edasi õpetused, kuidas ise süüa teha. Loodetavasti talle meeldib kokata. Enda tarbeks, pere tarbeks, seda ei pea profitasemele viima, peaasi, et teeks südamest. Ja ma tahaksin lapsele õpetada seda, kuidas kogu aeg jätkuvalt imestada, uudistada ja avastada, vaimustuda maailmast, universumist, väikestest asjadest ja nii suurtest, mis pähe ei mahu. Olla endaga sõber, saada iseendaga hästi läbi – selle kaudu algab respekt ka ümbritseva suhtes. Osata olla vaba ihult ja hingelt ja vaimult. See on mingi selline asi, mille peab õhust haarama, seda ei saagi otse õpetada. Mina selle kuskilt haarasin, loodetavasti haarab ka Aura. Või siis on tal siin elus mõni teine rada, mis tuleb läbi käia, minu asi on seda respekteerida.

Ei ole ühest õpetust, kuidas lapsi kasvatada. Millised on teie pere reeglid ja õpetused, piirid ja piirangud?
Poole ööni üleval ei passi, uneajad on meil paigas. No ja siis mida sellel aastasel ikka nii väga veel keelata või piirata. Elektrijuhtmeid ei näpi ja koera söömise ajal ei kiusa. :) Eks neid õpetusi ja piiranguid tuleb veel kindlasti, ilma nendeta ei saa. Mingid reeglid ja piirangud peavad olema, selleks et laps end turvaliselt tunneks. Päris nii vabalt ei saa, et las laps muudkui ise avastab ja otsustab, mis tema jaoks hea on. Et kui otsustab, et tema tahab kella 1ni öösel üleval olla, siis las olla. Nii ei lähe mitte. Kindlasti aga ei sunni ma teda midagi sööma, mis talle ei maitse. Mind ka kodus ei sunnitud. Aga ma tunnen inimesi, keda sunniti ja lasteaias istusin ikka ise kaalikapüree taga pikki tunde, aga ei söönud. Lõpuks tegi kokatädi mulle kiluvõileibu. Pannkookide asemel anti mulle alati kiluvõileibu, sest neid ma sõin, lasteaia pannkoogid ei kõlvanud. Püree asemel aseainet kahjuks polnud, siis istusin nagu nui, suu kriipsuks tõmmatud, kuni keegi mulle järele tuli ja koju ära viis. Ma arvan, et ma ei hakka oma last ka sundima õppima poole ööni, end nõrkemiseni utsitama. Peab olema ikka normaalne lapsepõlv, kus on mäng ja puhkus tasakaalus õppetööga, mitte nii et kohe kui kaela kandma hakkab, siis algab üks lõputu võidujooks, kes suudab rohkemates huviringides käia ja rohkem olümpiaade ära võita. Tore oleks kui ta leiaks endale ühe huviala, tore oleks kui ta ei killustaks ennast sajas ringis. Aga noh, eks näis. Loodan, et ta oskab nii õppida kui ka puhata. Ja leiab häid sõpru.