Telesarjas “Selgeltnägijate tuleproov” osalenud Hannes Vanaküla räägib Ohmygossip.ee’ga sotsiaalsüsteemist ning sellest, kuidas rasketest olukordadest välja tulla. Mees tunnistab, et just kriisiolukord tegi temast teispoolsusega sinasõbra. “Siit moraal: kui sul on tõsine häda, siis seda ei maksa eriti välja öelda. Ainukene inimene, kellele loota võib, oled sa ise. Üks taoline kriisiolukord tegigi minust nõia,” räägib Hannes Ohmygossip.ee’le.

Hannes Vanaküla, kõigi inimeste elus on olnud kergemaid ja raskemaid hetki, kuidas teie olete raskused ja tõkked ületanud?
Kui on raske aeg, siis esimese asjana tuleb minna säästurežiimile. Õnneks ma oskan endale sisendada, et minu vajadus on see, kui kõht on täis ja katus pea kohal. Ja neid elementaarseid asju saab igal raskel ajal täita. Inimeste häda on see, et nad ei suuda loobuda hüvedest. Kui see oskus on käpas, siis pole enam ühtegi ületamatut probleemi. Aga rääkides hingelistest probleemidest, siis vaimsete kirjete tegemisega saab lahendada kõik probleemid.

Kellest/millest on kõige enam kasu olnud?
Olles kriisiolukorras näitas elu mulle, et inimestele sel ajal toetuda ei saa. On üksikuid, kes tahavad sind aidata. Aga üldreeglina pole neil võimu selleks. Ja need inimesed, kes saaksid aidata, kasutavad ära sinu nõrka olekut, et enda heaolu veelgi tõsta. Siit moraal: kui sul on tõsine häda, siis seda ei maksa eriti välja öelda. Ainukene inimene, kellele loota võib, oled sa ise. Üks taoline kriisiolukord tegigi minust nõia.

Mida arvate meie sotsiaalsüsteemist?

Meie sotsiaalsüsteem on ülekoormatud. See pole enam võimeline toetama seda hädaliste armeed. Me oleme teinud liiga suuri majanduslikke vigu. Nt pankade dividendid pole maksustatud, raha voolab välismaale. Ja loomulikult on paugu andnud see, et me impordime välismaist vaimsust sisse.

Mis te arvate, miks mõned inimesed on elu hammasrataste vahele jäänud ning lõpetanud tänaval?

Tänavale satuvad need inimesed, kes ei austa iseennast. Vaadake, kui inimene sünnib, siis ta läheb pooleks. Üks osa sünnib siinpoolusesse ja teine antireaalsusesse. Ja kui sa oma antireaalsuseteisiku eest hoolt ei kanna, siis võid siin rabeleda nagu orav rattas, aga tulemust pole. Antireaalsus on väga keeruline maailm, mida ma siin lahti ei seleta. Kuid esimese asjana peab inimene olema ja jääma enda sünniparameetrisse. Nt kui looduse poolt on talle antud kunstianne, siis ta ei hakka ärimeheks. Tuleb ülistada endas neid osi, mis on tugevad, mitte seda, mida ühiskond propageerib.

Kuidas teie reageerite, kui näete kodutut?
Ma ei reageerigi. Inimest saab alles siis aidata, kui ta ise abi küsib. Ma olen vägisi inimesi aidanud. Tulemuseks on see, et ta istub sulle pähe ja tekitab hunniku probleeme.

Läbi aegade on avaliku elu tegelased aidanud n-ö oma kuulsusega tähelepanu tõmmata erinevatele murepunktidele. Millised on need valdkonnad, mis teie südame valutama panevad ning kus tahaks midagi ära teha?
Meie kõige suurem murepunkt on see, et meil pole oma vaimsust. Ma tegelen sellega iga päev. Ainukene viga on see, et inimesed ei taha seda. Nad arvavad, et välismaine vaimsus teeb neid õnnelikuks. Aga reaalne elu näitab, et me elu läheb koguaeg kehvemaks. Ja nagu ma ütlesin – väevõimuga ei saa kedagi aidata.

Mis on viimane heategu, mida tegite?

Viimane heategu mida ma tegin oli see, et päästsin inimese vaimse terrorismi haardest.