“Vastaspoole jätkuva halvustamise asemel võiks sama algatusgrupp, kes surus läbi Kooseluseaduse, viia sama osavalt ja kiiresti ellu ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsiooni (1948) §25, mis sätestab: „Igaühel on õigus elustandardile, mis on küllaldane tema enda ja tema perekonna tervise ja heaolu jaoks, kaasa arvatud toit, riietus, majutus ja arstiabi …“, ” räägib Ohmygossip.ee’le IRL ridades Riigikokku kandideeriv Viimsi Vallavalitsuse kommunikatsiooni- ja arendusjuht Riina Solman.

Mida saab üksikisik teha, et oma majanduslikku heaolu suurendada? Mida peaks ettevõtjad oma tegevuses ja suhtumises muutma? Milliseid samme peaks riik ette võtma?
Majanduslik heaolu sõltub palju üksikisikust, tema olukorrast ja võimetest. Enda näitel oskan nõu anda, et töökas peab olema ja amet võimalikult selline, mis meeldib. Motivatsioon tööd teha tagab varem või hiljem edu. Töö on üks kindamaid ja püsivamaid viise sissetulekut suurendada.

Inimesed on aga erinevad, kõik ei saa tööl käia, näiteks äsja töötuks jäänu, väikesi lapsi kasvatav ema, puudega inimene, invaliid – neile oleks irooniline soovitada, et tehke rohkem tööd.

Kel sissetulek on väike, sõltub edasine käekäik täielikult valikutest, rahaga ümberkäimise oskusest, kannatlikust meelest ja soovist raskest olukorrast väljuda. Soov edasi liikuda käivitab inimeses motivatsiooni ja leidlikkuse. Kannatlikult ja tarku valikuid langetades hakkab varem või hiljem käsi paremini käima.

Töötaja peab ennast tööl panustama targalt. Paljud tööandjad ootavad töötajalt rohkem kui 100%, samas vastutab ribadeks töötamise eest ainult inimene ise. Kui töötaja end ise ei väärtusta, ega enda eest seisa, siis naljalt keegi palka tõstma ei hakka. 

Ettevõtjatele pole täna moraalne etteheiteid teha. On ju nemad need, kes töökohti loovad ja maksudega riigikassat täidavad. Siiski, lugupidav ja inimlik suhtumine ja stressivaba õhkkonna loomine on tööandja kätes. Paljud inimesed valivad hea õhkkonnaga töökoha suurema palga asemel.

Ettevõtjad on täna riigi suhtes kriitilised, sest riik üritab kõike seda, mis on tal endal raske lahendada, seadustega ettevõtja selga suunata, tõstes makse või ülesandeid lisades. Hea näide on arvete deklareermine alates 1000 eurost, äkiline käibemaksumuudatus 18% -lt 20-le%le ning üleüldine hoiak, et igal juhul ettevõtja petab riiki. Jääb mulje, justkui ettevõtja oleks vorstiks kahe võileiva vahel, ühelt poolt surub teda riik, teiselt poolt nurisevad töövõtjad.

Isiklikult arvan, et ettevõtja olla on ainult paberil lihtne! Seda, et meie riigis saab 20min ettevõtte luua, pole mingi eriline soodustus, väikeettevõtjana tegutsemine on aga kindlasti saavutus.

Kõlab valimiste ajal juba klišeena, et riik peab kindlasti ettevõtlust soodustama, et stimuleerida majanduse arengut, kuid nii see on. Ettevõtjatele on motivatsiooniks maksusoodustused. Palju räägitud tööjõumaksude alandamine. Koolituse pealt makstavad maksud, erisoodustusega maksustatud ettevõttega otseselt mitte seotud kulutused tunduvad samuti üsna ebaõiglase maksuna, sest need on tihti töötaja hüvanguks suunatud.

Ka töötajate poolt vaadatuna saaks riiklik hariduspoliitika ja tööpoliitika tegelikkuses luua paremad eeldused pidevaks täiendõppeks, vajadusel ümberõppeks. Oleme kõik maksumaksjatena panustanud Töötukassasse töötukindlustusmaksu makstes teadmises, et saame seda kasutada juhul, kui jääme töötuks. Täna soovitakse see raha käiku võtta puuetega inimestele pealesurutava Töövõimereformiga, mitte selleks, millena seda meile esitleti. Näiteks ei saa enam äriühingu juhatuse liige taotleda töötutoetust, mis kõlab justkui karistus vastutuse võtmise eest, ometi on ta töötukindlustust maksnud.

Eraettevõtlusel baseeruvat meditsiinivaldkond ootab samuti reforme, see puududab otseselt Haigekassaga seonduvat. Näiteks peaks Haigekassa raha liikuma koos patsiendiga kaasa. Täna aga ei saa enam naine, kes soovib sünnitada erakliinikus, enda Haigekassa raha kasutada. See pärsib konkurentsi ja viib taset alla.

Soovin kindlasti ettevõtja poolsele heategevuslikele annetustele maksuvabastust. Kui ettevõtjal on stiimul annetada abivajajatele, saab maailm kindlasti veidi paremaks paigaks.

Mida toovad lähiaastad nii Eesti kui maailma majandusele? Mida teie ennustate – kes tulevad kriisist võitjate, kes kaotajatena välja?
Lähiaastateks pole analüütikutest keegi midagi rõõmustavat ennustanud. Majanduse puhul on tõsiasi, et muutunud julgeolekusituatsiooni tõttu maailmas ja Venemaale kehtestatud  sanktsioonidega kaasnenud turgude ärakukkumine toob probleeme pigem juurde. Lisaks pole lähinaabri käitumises näha rahunemist, ega ka olukorra stabiliseerumist Ukrainas.  Kriisidest väljuvad alati need, kes on leidlikud, nutikad ning need, kes panustavad ja pingutavad järelejätmatult.  Maailmamajanduse hindamise jätan ekspertidele. Usun, et kriisiolukorras on võimelised ka heaoluriigid end kärmelt kokku võtma.
 
Millised on teie uusaastalubadused – endale, perele, riigile?
Ma ei anna endale uusaastalubadusi. Pole seda kunagi teinud, va nooruses – a la söön uuel aastal vähem, olen tublim õppimises ja sarnases stiilis…. Samas olen alati jooksvaid eesmärke püstitanud, mille poole visalt liigun, sõltumata kalendrikuust. Ei aja end kunagi hulluks millegi saavutamisel, vaid liigun oma ülesandeid täites järelejätmatult omas tempos ning teen, mis minu võimauses teha. Perele ma lubadusi ei jaganud, kuid väärtustan oma peret ülikõrgelt, mis tähendab, et südames teen ma kõik selleks, et pereliikmetega rohkem koos olla. See on puhas rõõm elus. Riigitruu kodanikuna olen ma püüdnud olla kohusetundlik ja hea kodanik, kes elab ühiskondlike protsessidele kaasa, annab oma panuse. Proovin anda ainult neid lubadusi, mida tean, et suudan täita.

Kes on Eestis ja kes on maailmamastaabis teile nii äri- kui poliittasandil eeskujudeks?
Eesti poliitikas pean lugu Mart Laarist, kel omal ajal tuli tihti valikuid teha ainult halbade ja väga halbade valikute vahel. Jaak Aaviksoost, kel on autoriteeti ja tarkust suutmaks vajalikud riigieformid ellu viia. Meeldib väga ka praeguseks poliitikast taandunud Meelis Atoneni kodanikujulgus. Poliitik peab julge olema, mitte tegelema ainult oma naha säästmisega.

Maailma mastaabis meeldib mulle väga riigipeana Angela Merkel. Varasematest riigijuhtidest on sümpaatsed Ronald Reagan, Margaret Thatcher, Madleine Allbright. Eesti poliitikas tooksin esile naispoliitikud, kes oma korrektse käitumisega targalt ja soliidselt talitades on palju tulemusi saavutanud, ega rutta seda kõvahäälselt kuulutama. Oma erakonna naised Annely Akkermann, Kaia Iva, Mari-Ann Kelam, Liisa-Ly Pakosta, Tiina Kangro. Aga väga meeldib ka Helmen Kütt, Urve Palo ja Kadri Simson, Vilja Savisaar Toomast ja Laine Randjärv.
 
Mis või kes pälviks tiitlit “Aasta ämber 2014”?
Minu jaoks oli aasta ämber 2014 Kooseluseaduse ebaõnnestunud viisil läbisurumine. Vähemusele õiguste taotlemisest sai kokkuvõttes tüliõun, mida vaevalt, et oma rahvast hoolivad inimesed tegelikult soovisid. Eesti rahva omavaheline tülitsemine selles küsimuses jätkub nagu ebaeetiliste vahenditega pealesurutud asjaga ikka on. Spetsialistide sõnul on seadus &otilde
;igustehniline praak, mis oodatud kasu asemel samasoolistele paaridele reaalsuses midagi juurde ei andnud. Ellu viidi plaan räpakalt, sallivusest kõnelejate puhul kohtas teisitimõtlejate suunalist viha ja mõistmatust, mis külvas sallimatust juurde. Mõlemale poolele. Lisaks halvustati inimesi, kes polnud valmis hoiakute äkiliseks muutuseks, kui ka neid, kelle õiguste nimel võideldi. Tegemist polnud, ega pole ka praegu kõige aktuaalsema küsimusega Eesti poliitikas, punkti pole koalitsioonileppeski. Nüüd võiks see algatusgrupp, kes võtsid eesti inimesed polariseerida, mõelda, kuidas rahvast ära lepitada. Ja sama efektiivselt ette võtta näiteks laste õigused inimväärsele elule – me teame ju, et meie vaesuspiiril elavate laste arv on 45000 ja pooled nendest elavad süvavaesuses! Või puuetega inimeste toimetuleku, nende toimetuleku, kes ise enda eest haiguse tõttu seista ei saa. Tegemist on väga suure sihtgrupi inimõigusega väärikale elule, mis on tagamata! Vastaspoole jätkuva halvustamise asemel võiks sama algatusgrupp viia sama osavalt ja kiiresti ellu ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsiooni (1948) §25, mis sätestab: „Igaühel on õigus elustandardile, mis on küllaldane tema enda ja tema perekonna tervise ja heaolu jaoks, kaasa arvatud toit, riietus, majutus ja arstiabi …“, sest vaesuse ja piisavuse teema on seotud üldiste inimõiguste tagamisega. (1. detsembril 2009 kinnitasid kõik EL liikmesriigid EL Põhiõiguste Harta, sh Eesti ja see on õiguslikult siduv, olles uue Reformilepingu osa.) 

Eestis tegelikult annab otsida sisulisi homovastaseid, igal inimesel on homotuttavaid ja sõpru. Mis aga inimesi Kooseluseaduse puhul tegelikult masendas, oli nende lolliks pidamine. Kui 2/3 Eesti inimestest on vastu, milleks suruda? Kes sellest siis kokkuvõttes võidab, kui inimesed on tülis?

Mis on parim investeering, mida olete teinud? Millesse, kuhu soovitaksite teie investeerida?
Peresse olen investeerinud, see on parim investeering. Samuti iseendasse. Riigikogu valimised 2015 on investeering iseendasse. Teadvustan end kampaaniaga avalikkusele rohkem, kui mul tavaliselt kombeks on.

Teistele soovitusi jagades sõltub kõik konkreetse inimese olukorrast. Universaalne soovitus on investeerida haridusse, täiendõppesse, uue kvaliteedi omandamisse. Aga kindlasti mõnusasse puhkusesse, mis taastab kulutatud jõuvarud ja toob rõõmu. Alati on tark investeering üks väike mõnus maakoht, kuhu saab linnakära eest peitu pugeda.

Suurteks majandusalasteks investeeringuteks nõu andmiseks puudub mul pädevus. Küll aga tean kogemuslikult, et alati on kasulik investeering aidata abivajajaid ja anda oma panusega rõõmu sinna, kus seda väga vajatakse. Sedagi saab teha targalt. Siit ilmast lahkudes jääb kindlasti väiksem koorem kanda ja nagunii ühel päeval kui on minek, ei võta keegi midagi kaasa. Üks tark raamat ütleb – viska oma leib vee peale, sest pikapeale sa leiad selle jälle! Anna osa seitsmele, jah, kaheksalegi, sest sa ei tea, mis maa peal võib juhtuda!

Keda peate kõige tugevamateks poliitikuteks Eestis?
Tugevaid poliitikuid on mitmeid. Oleneb, mida hindamise aluseks võtta. Kas jõulist väljenduslaadi, nahhaalsust, paksunahalisust ja poliitilist kavalust või tublit tööd ja valdkonnatundmist. Arvan, et enamus Eesti tipp-poliitikutest on tugevad, muidu nad poleks jõudnud tipp-poliitikasse. Enam hindan neid, kes midagi on ära teinud ka enne poliitikasse astumist. Wannabe’sid on samuti tore ja huvitav jälgida, aga nad ei oma ühiskondlikele protsessidele mõju, ega muuda midagi inimeste jaoks paremaks. Kuid just see viimane on poliitikute ülesanne – anda oma panus ühiskonna paremaks muutmiseks, olla ühiskonna arst. Ühesõnaga – tugevaks poliitikuks kasvatakse läbi protsesside, küpsetakse läbi millegi ärategemise. Raske on pidada heaks poliitikuks neid, kes võimaluse avanedes panevad prillid ninale ja ütlevad: olen nüüd poliitik. Ehkki soovi võib mõista.

Mina pean tugevaks poliitikuks sõltumatut poliitikut, kes saab toimida oma südametunnistuse järgi. Koostöö- ja kompromisside oskus on olulised, tugevust näitab eelkõige, kas inimene on võimeline ka üksinda edasi liikuma või ainult partei toel. Selle nurga alt pean tugevaks poliitikuks Indrek Tarandit, kes sõltumatu kandidaadina ja üksinda, omab Eesti poliitikale suurt mõju.

Mis teid enim vihastab meie poliitilise elu juures? Ja mis rõõmustab?
Mis rõõmustab – aktiivne huvi poliitikas osalemise vastu. Uute erakondade teke, mis sest, et vanade baasil. See sunnib ka olemasolevate erakondade ladvikut uuenemisega kaasa minema. Minu ümber olevad inimesed tunnevad elavat huvi ja loodavad muutusi. Rõõmustab, et on hakatud enam rääkima naiste osalemise vajadusest poliitikas, kuigi poliitika on ajalooliselt põline meeste ala. On ju pooled elanikest ikka naised, kes ilmselgesti teavad paremini, mis neile hea on. Naised mõtlevad enam ka laste huvidele ja arvan, et on veidi vähemkonfliktsed ja rohkem tulevikkuvaatavad. Nagu ütles Mart Laar: kui tahad midagi ära teha, kutsu mehed. Kui tahad, et midagi tehtud saab, kutsu naised. Naised teevad ära, nemad ei hellita.
 
Mis pahandab? See, et me pole suutnud Tallinnas linlaste raha massiivset väärkasutmist lõpetada. Et meie enda rahaga pestakse ajusid kombel, mis enamikule vastu hakkab ja seda peatada pole suudetud või pole olnud seal kus jõudu, tahtmist.

Loendamatu arvu linna erinevaid meediakanaleid ja ajalehti maksab kinni maksumaksja. Üks erakond eristub järsult sellega, et läheb aastaid valimiskampaaniate ajal inimeste enda rahaga neile kosja. Pean silmas Keskerakonda. Seal on ka palju ausaid ja toredaid inimesi, kes süsteemist elatudes lihtsalt lähevad ebaausalt juhitud vooluga kaasa.

Savisaart, kui nähtust on ühest küljest tore jälgida, et mida kõike ta osavalt teha oskab. Tema idasuunalist tegevust taunin täielikult – lepingu hoidmine Ühtse Venemaaga, Putini parteiga, on murettekitav. Siinkohal ka koputus nende poliitikute konjunktuursusele, kes peavad end keskerakondlastena riigimeesteks ja -naisteks. Idanaabriga isikliku kasu eesmärgil sobitamist oleme Eesti ajaloos juba läbi teinud. Võimu ihladavad karjeristid pahandavad mind. Nad ohtlikud, sest on nõus võimu nimel riigile kahjulikuks koostööks ja mööndusteks. Tavalises muulases mina ohtu ei näe, nemad on samasugused inimesed nagu eestlased, kes tahavad rahulikult elada, areneda ja peret kasvatada.

Kui tähtis on teie jaoks tervis? Kas näiteks lause “ma pole aastaid puhkust välja võtnud” on asi millega uhkustada või näitab see pigem hoolimatust enda suhtes? Kuidas teie ennast “laete”?
Tervis on loomulikult ülioluline. Füüsiline tervis on aluseks vaimsele. Inimene peab töötama ja siis puhkama. Vanarahvatarkus ja ka piiblitarkus on see, et „Sina pead hingamispäeva pidama“. Pikalt tagasi vaadates oli aeg, kui mul polnud alguses oma peres, siis juba üksikemana, kohustusi kellelegi delegeerida (lähedased elasid kaugel) ning puhkust ning uneaega jäi väga v&auml
;heks. Mõni aeg eesmärgi nimel väsimata pingutada on väga ok. Peaasi, et pärast pingutust saab korraks aega maha võtta.

Üldiselt on inimesele hea, kui tal on „asi, mida ajada“, st töö, mida teha. Töö ja ülesanded annavad inimesele tunde, et ta on vajalik, annavad elule mõtte. Nagu perekondki.

Ise armastan kirikus käia. Ja seda mitte kohustuslikus korras, vaid vajadusest. Armastan merd, päikest, lugemist, reisimist. Silmaringi avardamine on parim stressimaandus. Ja lähedased on need kõige olulisemad. Tihti saame alles tagasi vaadates aru, kui olulist rolli mängivad meie elus lähedased inimesed. Neid tuleb hoida.