Ohmygossip räägib Audentese Erakooli direktori ja juhatuse esimehe Ahto Oravaga meie haridussüsteemi tugevatest ja nõrkadest külgedest, koolikorraldusest, koduõppest, tugisüsteemist ning peatume pikemalt nii käitumuslike- kui hariduslike erivajadusega laste õppevõimalustel tavakoolis.

Mida muudaksite haridussüsteemis või seadustes?
Haridussüsteemis peaks tekkima mingi pikem vaade, kokkulepe ja järjepidevus. Viimase nelja-viie aasta jooksul on olnud väga palju muudatusi alates õppekavadest ja lõpetades koolivõrgu ümberkorraldusega. Muutusi on selle lühikese aja peale korraga liiga palju ja nende efekt sageli kaheldava väärtusega.

Kuigi meil on lõpuks sõnastatud hariduse eesmärgid aastaks 2020, tuleks haridussüsteemi kui terviku ümberkujundamiseks võtta natukene pikem perspektiiv. Näiteks põhikool kestab ju kokku üheksa aastat, mille tõttu nelja-viie aastaga ei ole võimalik muutuste efekti adekvaatselt hinnata.

Samas puhuvad mitmel rindel värsked tuuled ja see teeb rõõmu. Paljud ebaolulised raamid ning reeglid on kadunud, koolidele antakse rohkem iseseisvust ja nii koolijuhi kui ka õpetaja roll on hakanud senisest rohkem au sisse tõusma.

Kindlasti on koolidele üks kõige raskem ülesanne leida häid ja motiveeritud õpetajaid. Õppekavade, koolivõrgu, dokumentatsiooni jms korrastamisest on vähe kasu, kui meil ei ole klassi ette saata professionaalseid ja südamega tööd tegevaid õpetajaid. Järgmise õpetajate põlvkonna pealekasvatamine on nii riigile kui ka koolidele lähiaastatel üks olulisim ülesanne.

Mida saaks paremini teha, et pakkuda koolilastele kvaliteetset ja head haridust?

Olen üsna kindel, et õppekava ja õppekorraldust puudutavate küsimustega saavad koolid meil kenasti hakkama, siin üle reguleerida ei ole vaja. Pigem võiks koolijuhti ja õpetajat ergutada olema senisest veelgi julgem, loovam ning uuendusmeelsem.

Hariduse kvaliteeti ei saa mõõta ainuüksi numbriliste õpiväljundite ja maksimaalsete sooritustega. Me peaksime meie hoolde antud noori inimesi igakülgselt eluks ette valmistama. Peale tulevikuühiskonnas tarvilike teadmiste on vaja koolist kaasa anda ka õiged suhtumised ja väärtushinnangud, iseseisva ja meeskonnatöö oskus, kriitiline mõtlemine ja analüüsioskus jne.

Praegused õpilased erinevad oluliselt neist, kes kujundasid koolikeskkonna kümmekond aastat tagasi. Selleks et tänapäeva õpilaseni jõuda ja talle teadmisi edasi anda, tuleb kasutada mitmesuguseid vahendeid ning meetodeid. Säärased muutused peavad aga toimuma reaalselt koolis, mitte pelgalt mõnes tabelis või juhendis.

Kas Teie koolis on mõni laps koduõppel?
Läbi aegade on ka Audentese koolis sattunud mõni õpilane koduõppele. Põhjuseid selleks on mitmesuguseid: alates liikumispuudest või pikaajalisest haigusest kuni lapsevanema selge arusaama ja soovini seda meetodit oma lapse harimisel eelistada.

Kuidas koduõpe Teie meelest tegelikkuses toimib?

Koduõppe korraldamine nõuab väga head kooli ja kodu vahelist koostööd ning lapsevanematega tuleb läbi arutada ka kõik lapse sotsiaalse arengu aspektid. Koduõpe võiks siiski olla vaid alternatiiv olukorras, kus lapsel on kooliskäimine mingil põhjusel raskendatud või kus konkreetsel juhtumil on koduõppel olemas selged eelised.

Kuidas on Teie koolis lahendatud erivajadustega laste õppetöö? Kas mõni laps käib koolis ka tugiisikuga?

Erivajaduste temaatika on olemuselt väga tundlik nii lapse tulevikku kui ka isikukaitset silmas pidades. Erivajaduse mõistet käsitatakse väga mitut moodi.

Audenteses on hariduslike või käitumuslike erivajadustega õpilaste arv ehk pisut väiksem kui mõnes tavakoolis. See tuleneb osaliselt erakooli võimalusest korraldada iseseisvalt õpilaste vastuvõtmist ja koostööd perega.

Võtmeküsimus koolile on see, kuidas neid lapsi õppimis- ja kasvatusprotsessis asjatundlikult toetada. Iga kooli vastu võetud laps peaks tundma end väärtuslikuna ja tal peaks olema võimalus saada oma potentsiaalile vastavat õpetust ning kasvatust. Selle tagamine kõigile lastele on koolile suur väljakutse.

Õpilaste individuaalse arengu ja heaolu toetamise üks oluline eeldus on kooli eri osaliste ehk õpetajate, õpilaste, lapsevanemate ning juhtkonna vaheline sujuv koostöö. Selleks, et toetada õpetajaid ja vanemaid erivajadustega laste märkamisel, nõustamisel ning sobiva arengukeskkonna kujundamisel, on meie kooli loodud tugimeeskond.

Tugiisikuga keegi meie koolis ei käi ja väikeklasse meil loodud ei ole.

Mis mahus ja kuidas toimub erivajadustega lapse personaalõpe ning kes õpetajale vastavad lisatunnid kinni maksab?

Kuna individuaalset lähenemist vajavate laste arv nii ühiskonnas tervikuna kui ka meie koolis kasvab, leiame ka nendele lastele aina uusi võimalusi personaalsemaks lähenemiseks. Audentese õpetajad, vanemad ja lapsed saavad psühholoogilist tuge ning hariduslikku nõu, pakume individuaalset tugiõpet jms. Oleme oma koolis loonud tugispetsialistide võrgustiku, mis aitab kõigil õpilastel tekkivate muredega hakkama saada.

Meie koolis tegeleb hariduslike erivajaduste (HEV) meeskond, kuhu kuuluvad HEV koordinaator, koolipsühholoogid ja eripedagoogilise ettevalmistusega õpetajad. HEV õpilaste toetamise kõrval tegeleb meeskond ka nende õpilastega, kellel on käitumuslikud erivajadused (KEV), näiteks aktiivsus- ja/või tähelepanuhäire vms.

Õpiraskustega lastele pakume koolis tuge nii ainealastes õpiabitundides kui ka tasulistes tugitundides. Tundeelu- ja käitumisprobleemidega lapsi ning nende perekondi nõustame psühholoogiliselt.

Ainealased õpiabitunnid on mõeldud ajutiste õpiraskuste, väljakujunemata õpioskuste ning/või logopeediliste probleemidega 1.–6. klassi õpilastele. Igale abi vajavale õpilasele on ette nähtud üks õpiabitund (erandkorras kaks) ühe aine kohta nädalas. Kui kooli määratud õpiabist ei piisa või kui lapsevanem ise avaldab soovi saada lapsele lisaõpet, siis pakub kool ka tasulist tugiõpet. Ainealaste õpiabitundide eest tasub õpetajale kool, tasuliste tugiõppetundide eest aga lapsevanem.

Kas erivajadustega lapsed ja tavalapsed peaksid käima samas koolis?
See oleneb nii ühiskonna valmisolekust, laste erivajaduse raskusastmest kui ka kooli võimalustest ja võimekusest luua koosõppeks sobiv keskkond. Kergema haridusliku ja käitumusliku erivajadusega lapsed võiksid ideaalis kenasti tavakooli tingimustes tugisüsteemide toel hakkama saada.

Kas õpetajad on pädevad erivajadusliku lapsega tegelema ja teda järele aitama ning samal ajal teisi lapsi õpetama?

Tegelikkuses pole väga paljudel koolidel ressursse, et luua toimiv tugisüsteem, mille abil oskuslikult kõiki õpilasi nende erivajadusest lähtuvalt arendada. Kui kool ei suuda erivajadusega lapsele pakkuda võimalikku parimat haridust, st tema arengupotentsiaali maksimaalselt kasutada, siis on õpilase arengule kindlasti parem erikool, kus on tema vajadustele kohandatud keskkond.

Kas lapsed, kes tavaliselt ei n&auml
;e veel terviklikku maailmapilti, võivad teistmoodi lapsi kiusama hakata?

Erivajadustega lapsed jäävad paratamatult kaasõpilastele silma. Siinkohal saab õpetaja palju ära teha, kujundades sallivat, mõistvat ja hoolivat klassikliimat. Samuti oleme teinud koostööd teiste õpilaste vanematega, kes aitavad selgitamise kaudu oma lastes luua kiusamisvaba hoiakut.

Meie koolis on peale mitmesuguste tugimeetmete kasutusel ka mängud, mis lapsi erivajaduste ning väärtuste ja maailma mõistmise asjus harivad. Sellised on näiteks Tartu Ülikooli eetikakeskuse loodud mäng „Väärtuste avastajad” ning Tallinna Puuetega Inimeste Koja väga hea ja arendav „Avasta minu maailm”. Mänguline ja arutlev õppimisviis sobib nii alg- kui ka põhikooli lastele, oleme seda nendes mängudes edukalt rakendanud.

Milline oleks Teie meelest optimaalne klassi suurus, et õpetaja jõuaks kõikide lastega võrdselt tegeleda?

Optimaalne klassi suurus oleneb mitmest tegurist: alates õpetaja kogemusest ja lõpetades tugisüsteemide olemasoluga. Meie alustame 1. klassis maksimaalselt 18 õpilasega ja üldjuhul läheb see niimoodi kuni põhikooli lõpuni välja. Üksikutel juhtudel oleme vanemas kooliastmes klassi suurendanud kuni 20 õpilaseni.

Mida selleks ette võtta, et klassid väiksemad oleks?
Klassi maksimaalse suuruse saavad tegelikult koolipidajad ise otsustada ja seda oma eelarve kaudu juhtida. Paraku seab raha paljudel juhtudel piiri ette ja seetõttu minnakse suurema klassi teed. Selleks, et kõigis koolides saaks vähemalt alumistes kooliastmetes pakkuda väiksema klassiga keskkonda, on vaja muudatust koolide rahastamises.

Mida arvate koolis õpitavatest võõrkeeltest ja võõrkeeletundide arvust? Kas koolid võiks kolme-nelja võõrkeeletundi lisaraha eest pakkuda juba alates esimesest klassist?
Võõrkeelte õpetamine varasest east peale on meie väikesele rahvale mitmekultuurilises maailmas peaaegu vältimatu. Meie koolis alustatakse A-võõrkeelena inglise keele õpetamisega 1. klassis ja B-võõrkeelena vene keele õpetamisega 4. klassis. Esimeses klassis õpivad lapsed A-võõrkeelt kaks tundi nädalas, järgnevatel aastatel neli tundi nädalas. Vene keele puhul alustatakse kahe tunniga nädalas ja lõpuklassides on kolm tundi nädalas. Meie koolis on see keeleõppe maht kaetud õppemaksuga ja lisaraha me lapsevanemalt ei küsi.

Ka mitu munitsipaalkooli on alustanud esimese ja teise võõrkeele õpetamist varem, kui seda näeb ette riiklik õppekava. Samas oleneb see õppekavast ja teiste alusainete mahust, sest lisatundide mahuga ei saa üle minna seadusega ette nähtud nädalakoormusest.

Millised on Teie kooli õpilaste ja õpetajate püüdlused?

Audentese erakooli peamine püüdlus on pakkuda mitmekülgset ja tasakaalustatud haridust ning kujundada võimalikult harmooniline isiksus. Harmoonilist inimest aitavad vormida ja arendada paljude valdkondade teadmised ning oskused, mida täiendavad tervislikud eluviisid, elementaarne füüsiline võimekus ja pingetaluvus.

Selleks et saavutada sobiv vaimse ja füüsilise tegevuse tasakaal, tuleb luua mitmekülgne arengukeskkond ning arvestada iga õpilase individuaalsust. Ühise koostöö ja pingutuse eesmärk on tagada see, et õpilased käiks koolis meeleldi, areneks õppides ning oleks kooli lõpetades valmis iseseisvaks eluks ja ühiskonda panustamiseks.

Milline on Teie kooli n-ö keskmise õpilase profiil?
Me ei sea endale mingit keskmise õpilase profiili või standardit, meil ei ole vaja toota roboteid. Kooli ülesanne on tagada iga õpilase arenguks vajalikud tingimused: tuua esile tema loomupärased eeldused ja neid võimendada, samuti aidata järele nendes võimetes, mida loodus ei ole niipalju kaasa andnud. Iga õpilane on unikaalne ja kool peab suutma sellega arvestada.

Kuna õpilase arengu võti on kooli ja kodu koostöö, võiks pigem sisse tuua hoopis mõiste „pere profiil”. Kool ja pere vastutavad õpilase arendamise ning kasvatamise eest ühiselt. Koostöö õnnestumise nimel on ülioluline jagada samu põhimõtteid ja väärtushinnanguid.
Seega peaks partneriks olema niisugune pere, kellega kool saab pidada mõistvat, usalduslikku ja avatud dialoogi. Ja igati tänuväärsed on need pered, kes on valmis panustama koolivälisesse tegevusse ja kooli arendusse.

Mis on see küsimus või teema, mida õpetajad-koolijuhid sooviksid Eesti riigile ning rahvale südamele panna?

Siin ei saa üle ega ümber õpetajate ja koolijuhtide väärtustamisest, seda nii ühiskondliku positsiooni kui ka tunnustusega. Viimastel aastatel on selles valdkonnas tendents olnud siiski positiivne ja loodetavasti see jätkub. Aga pikk tee on veel käia, et õpetajaamet oleks ühiskonnas tervikuna kõrgelt hinnatud ja austatud ning et noored haritud inimesed tahaksid seda rasket ja tänuväärset tööd teha.

Kindlasti peaks haridussüsteemi uuendamisel ja ajakohastamisel rohkem tähelepanu pöörama sisule. Loomulikult on ka uued koolimajad ja moodsad õpikeskkonnad vajalikud, kuid senisest enam tuleb investeerida õppekava ajakohastamisse, õppevahendite ja -materjalide uuendamisse ning inimeste arendamisse. Kooli kvaliteedi ja hea hariduse määravad siiski õpetuse sisu ning õpetaja, mitte seinad ja pingid.
Mööda ei saa vaadata ka üha suurenevast erivajadustega laste arvust. Koolid on praegu fakti ees, et käitumis- ja tähelepanuhäirega laste arv on oluliselt kasvanud ning see trend jätkub. Koolid seisavad nende probleemidega iga päev silmitsi ning see põlvkond peab hariduse saama ja ühiskonda sulatuma.

Tegemist ei ole iga üksiku kooli, vaid kogu ühiskonna ja haridussüsteemi murega. See ei ole tabu, mida vältida või millest mööda vaadata, see on reaalsus. Sestap suureneb koolis psühholoogide ja tugivõrgustiku osatähtsus.

Ka lapsevanemaid tuleb erivajaduste valdkonnas senisest enam koolitada. Vaenematele ei tohiks säärane lapse mure olla enam tabu, see võib juhtuda meie kõigiga. Koolipsühholoog ei hammusta, vaid on selles küsimuses perele peamine usaldus- ja tugiisik. Ainult õigeaegne reageerimine ja asjatundlik koostöö oma ala spetsialistidega aitab muret lahendada.